Nõidkapteni needus
Mida teha, kui kõige hirmutavamad legendid osutuvad ühtäkki elu ähvardavaks tõelisuseks? Kuidas käituda kohutavas olukorras, millest ei näi olevat ühtki väljapääsu? Just need küsimused peab endale esitama Alex, kelle veidrad minevikunägemused muutuvad ootamatult reaalseks, kui ta leiab end vangina neetud laevalt, mida juhib kardetud ja mõistatuslik nõidkapten. Kui Alex avastab laevalt ka vangistatud tüdruku, saab ta aru, et kaptenil on rohkem kui üks saladus, mille päevavalgele tulekut ta kardab. „Nõidkapteni needus” on seiklusliku raamatutriloogia esimene osa.
Kujundanud Siiri Timmermann, Pärtel Eelma
Ilmunud kevadel 2010
Kirjastus Tänapäev
Piraatidega seotud teemad on viimastel aastatel jällegi aktuaalsed olnud. Ühelt poolt negatiivses valguses (meenutagem laevakaaperdamisi Aafrika ranniku läheldal), kuid teisalt ka positiivses võtmes (Kariibi mere piraatide neljaosaline film). Kuid kas kuvand mereröövlitest, mida meile film pakub on ikka päris positiivne? Mis täpsemalt sunnib inimesi heroiseerima kampa karvaseid ja täitanud mehi, kes röövisid ja tapsid, liiatigi veel omakasu nimel?
"Nõidkapteni needuses" ei ole enamik piraate oma olemuselt ei head ega halvad. Heaks või halvaks muudavad neid nende teod, kuid ainult nad ise teavad, millised motiivid neid tagant kannustavad või millised elusündmused neid piraadiks hakkamisel mõjutanud on.
Lisaks inimvaatlustele sisaldab raamat ka paraja annuse müstikat ja nõidust.
„Nõidkapteni needusele“ järgneb veel kaks osa.
Kujundanud Siiri Timmermann, Pärtel Eelma
Ilmunud kevadel 2010
Kirjastus Tänapäev
Piraatidega seotud teemad on viimastel aastatel jällegi aktuaalsed olnud. Ühelt poolt negatiivses valguses (meenutagem laevakaaperdamisi Aafrika ranniku läheldal), kuid teisalt ka positiivses võtmes (Kariibi mere piraatide neljaosaline film). Kuid kas kuvand mereröövlitest, mida meile film pakub on ikka päris positiivne? Mis täpsemalt sunnib inimesi heroiseerima kampa karvaseid ja täitanud mehi, kes röövisid ja tapsid, liiatigi veel omakasu nimel?
"Nõidkapteni needuses" ei ole enamik piraate oma olemuselt ei head ega halvad. Heaks või halvaks muudavad neid nende teod, kuid ainult nad ise teavad, millised motiivid neid tagant kannustavad või millised elusündmused neid piraadiks hakkamisel mõjutanud on.
Lisaks inimvaatlustele sisaldab raamat ka paraja annuse müstikat ja nõidust.
„Nõidkapteni needusele“ järgneb veel kaks osa.
Paar päeva pärast matust seisis Alex tekil ja vaatas merd. Kusagil seal silmapiiri taga oli maa ja vabadus. Vabadus, mida ta võib-olla enam kunagi tunda ei saa. Vabadus, mida ta tegelikult isegi ei mäletanud. Aga ometigi ta igatses selle järele.
Ühel hetkel märkas poiss, et ta pole enam üksi. Marcus seisis ta kõrval ja toetus reelingule.
„Me ei tapnud teda. Ma vannun,” sõnas Marcus ootamatult.
Alex vaatas talle jahmunult otsa. Ta poleks iial arvanud, et Marcus talle midagi sellist rääkima tuleb. „Miks sa seda mulle ütled?” küsis ta. Ta tõepoolest ei mõistnud.
Poiss kehitas õlgu. „Ma ei tea isegi,” sõnas ta siis, kui Alex ei oodanudki enam vastust. „Mulle tundub, et sa usud mind.”
„Miks sulle mu uskumine nii palju korda läheb?” küsis Alex uuesti. Korraga hakkas ta kahtlustama, et see on lõks. Mingi loll nali, mida poiss temaga mängib. Või mis veel hullem, püüab talle sisendada, et need, kes vaimu välja kutsusid, on ise Adami surmas süüdi. Alex oli seda mõtet juba mitu korda mõelnud. Tal oli tunne, et ka teised poisid süüdistasid end selles.
Marcus vaikis jälle pikka aega. „Me lasime tal riided ära võtta ning siis masti ronida ja siis jälle alla tulla,” ütles ta viimaks. „Peter ütles, et ta ei saa enne oma riideid tagasi, kui ta on kümme korda üleval käinud. Adam ronis ja ronis. Viimaks suutis ta veel vaid vaevu liikuda.” Marcus vaikis jälle. “Võimalik, et meil kõigil oli tast natuke kahjugi, kuid me ei saanud oma käsust taganeda. Kui ta viimaks alla tuli, sai ta riided kätte ja me läksime minema. Rohkem me teda ei näinud. Ma ei tea, miks ta uuesti masti otsa ronis.”
Alex vaatas Marcust. Ta ei pidanud end küll teab mis heaks inimese tundjaks, kuid tal oli tunne, et Marcus tõepoolest kahetseb.
„Ma saan järgmine kuu kaheksateist,” sõnas Marcus äkki. „Ma pean otsustama, mida ma edasi teen.” Poiss vaatas Alexile otsa ja viimane võpatas. Marcuse näol peegeldus nõutus ja hirm.
„Kõik arvavad, et sa oled juba ammu oma otsuse teinud,” sõnas Alex. Tal oli ikka veel imelik tunne. Tunne, et see kõnelus ei saa olla tõsi.
„Kui ma siia laevale sattusin olin ma kaheksa aastane. Isa võttis mind oma laevale kaasa. See pidi olema lühike reis Santo Domingolt Jamaikale. Ent juba paari päeva pärast tabas meid võimas torm ja laev läks põhja. Ma olen hiljem kuulnud, et mitte keegi ei pääsenud. Ainult mina. Üks suur laine viis mu üle parda, kuid ma leidsin veest ühe lauajupi ja klammerdusin selle külge. Järgmine asi, mida ma mäletan, on see, et ma ärkasin siin laevas. Väidetavalt olin ma selleks ajaks juba mitu päeva vees ulpinud. Ma ei mäleta sellest minutitki. Ma ei mäleta peaaegu midagi ka oma varasemast elust. See laev on olnud mu kodu. Aga vahel ma mõtlen, et kui ma poleks kunagi siia sattunud, siis oleks mul hoopis teistsugune elu. Ma käiksin ehk isegi koolis. Võib-olla oleksin ma mõnel laeval madrus, kes saaks oma töö eest õiglast tasu.” Marcus vaatas vaevatud näoga Alexile otsa. “Ja ma olen kindel, et mu isa oleks pääsenud, kui ta poleks pidanud minu eest hoolitsema. Tal oleks vähemalt võimalus olnud,” lisas ta kurvalt.
Alex vaikis. Ta ei osanud midagi ütelda. Ta ei osanud kuidagi Marcust lohutada.
„Ja nüüd olen ma siin,” jätkas Marcus tuhmil häälel. „Ma olen sellise eluga harjunud. Ja ma olen tänulik, et nad mu leidsid ja terveks ravisid.” Marcus naeratas. „Aga ometi, ma mõtlen, et see kõik on vale. Röövida ja tappa on vale. Ainult rikkust koguda on vale. Ma ei taha olla tagaotsitav, kes ripub ühel päeval kusagil võllas. Et kui ma saaksin selle edumaa ...”
„Nicky rääkis, et keegi pole veel põgeneda suutnud. See laev olevat neetud. Siit ei saagi elavana lahkuda. Kapten ise kinnitas seda mulle sel päeval, kui ma siia sattusin,” seletas Alex.
„Nad ainult hirmutavad sellega,” arvas Marcus.
“Aga keegi pole ju siiani põgenenud. Sa peaksid seda ise ju kõige paremini teadma. Sa oled siin minust ju mitu korda kauem olnud.” Alex vaatas võidukalt Marcusele otsa.
“Äh, nad on alati midagi valesti teinud,” sõnas Marcus põlglikult. „Nad pole oma põgenemisse uskunud.”
Alex oli ahastuses. „Jamal olla ise näinud, kuidas kapten ühel täiskuu öösel oma kajutis musta maagiat kasutas,” käis ta välja oma viimase trumbi.
„Jamal on peast segi. Ta näeb ja kuuleb asju, mida ei ole olemas. Varem või hiljem lähevad siin paljud peast segi.”
„Aga ...” Alex otsis veel argumente, „aga see, et keegi pole suutnud seda laeva veel vallutada?”
„Meil on parimad mehed ja me oleme ettevaatlikud. Kapten ei võta asjatuid riske.”
„Või see, et siin laeval on alati kaksteist poissi. Kui keegi neist sureb, siis tuleb alati keegi juurde. Kuidas sa seda seletad?” Alex vaatas võidukalt Marcusele otsa.
„Aga pole ju,” sõnas Marcus. „Meid on juba mitu päeva üksteist olnud.”
Alex noogutas. „Sul on õigus,” sõnas ta. „Kuidas see küll võimalik saab olla?”
„Sest mingit nõidust pole olemas,” kinnitas Marcus. „Ja mul on võimalus lahkuda,” sõnas ta peaaegu naeratades.
„Sa siis tahad seda nii väga?” Alex vaatas poissi üllatunult.
Marcus kehitas õlgu. „Ma ei tea. Ma olen sellest elust vist lihtsalt väsinud. Aga ma ei tea, kas ma tahaksin uut. Ma pole eluga maal ju ka harjunud.”
„Mis Huck ja Peter arvavad?” küsis Alex.
„Ma ei tea. Me pole viimasel ajal sellel teemal rääkinud. Ilmselt plaanivad nad jääda.”
„Kõik arvavad sinust ju sedasama,” kinnitas Alex.
Marcus muigas. „Kui ma kuidagi ette teaksin, mis võimalused mul on,” ohkas ta.
„Mhm, üks võimalus vist tegelikult on.” Alex ei teadnud, miks ta sellest rääkima hakkas.
„Mis võimalus?” uuris Marcus.
„Adam teadis oma surma ette. Me kutsusime tol öösel välja ühe sellel laeval elanud mehe vaimu, kes talle seda ennustas. Ta nimi oli Will Kuraditapja.”
„Kuraditapja!” hüüdis Marcus. „Ma mäletan teda. Ta oli üks paremaid võitlejaid, keda ma tean. Kuidas te temast teate?”
“Me kutsusime ta vaimu välja.”
“See pole võimalik!”
Alex noogutas. „On küll. Ja ta ennustas, et Adam sureb masti pooduna. Adam lubas öösel mitte kajutist välja minna ja ometi läks kõik just nii nagu vaim ennustas. Tema kinnitas ka seda, et see laev on neetud.”
„See on siis ikkagi tõsi?” sosistas korraga Marcus. Talle oleks nagu midagi meenunud.
„Mis asi?” uuris Alex. „Kas needus?”
Marcus vaatas klaasistunud pilgul merd. „Ma pole selle peale varem mõelnud, aga praegu ... Ma mäletan, et kui ma olin oma isaga kunagi ammu Cartagena sadamas, siis näitas ta kord ühele mehele ja ütles, et see mees meenutab talle eksimatult üht tema lapsepõlvesõpra. Aga see ei saavat võimalik olla, sest see sõber pidavat olema merest kaugemal kui üldsegi olla võib, kinnitas isa. Ja siis lisas ta midagi mulle täiesti mõistetamatut – ta ütles, et kui just needus pole hakanud pead tõstma. Ja ta oli seda öeldes näost valge. Mul on siiani see pilt silme ees. Ja see mees ... Ma võiksin vanduda, et see mees, keda isa mulle näitas, oli kapten Fernandez.” Marcuse näol peegeldus korraga ahastus.
Alex ei osanud talle osaks langenud teadmistega midagi peale hakata. Liialt palju tundus tema ümber saladusi olevat. Tal oli juba mitu küsimust keelel, kui korraga kõlas gong.
Nad heitsid üksteisele pilgu justkui kontrollides, et kas teine ikka peab saladust ja pistsid jooksu.
