|
Maarius, maagia ja libahunt Liisi
|
Maarius istus sel pärastlõunal köögilaua taga ja üritas isa pussnoaga üht puutükki voolida. Ta pidi endale tunnistama, et kuigi hästi see välja ei tulnud. Puutükk ei võtnud sugugi sellist kuju nagu Maarius soovinud oleks. See ei muutunud raamatutest nähtud pärismaalaste tootemsammaste või mõne ägeda sarvilise puukuju sarnaseks. Tegelikult ei osanud ta üldse eriti voolida ning oli endas ja kõigis möödunud tööõpetuse tundides tõsiselt pettunud.
Kuid siis köitis miski ta tähelepanu.
„Aga Tagametsa talus elavad veidrikud.“
See lause äratas Maariuse mõtetest. Ta oli vahepeal voolimisele keskendudes ema ja neile külla tulnud naise jutu kõrvust mööda lasknud, olgugi et nad siin samas köögilaua ääres kohvi jõid.
Maariusel oli juba poole peal kõik sassi läinud. Infot selle kohta, kus talus keegi elas ja kus töötas või koguni üldse ei töötanud ja veetis oma päevi hoopis poe ees või bussipeatuses koos teiste omasugustega hängides, või mitu last kuskil talus oli ja kes neist linnas koolis käis, oli Maariuse jaoks juba kaugelt liiga palju saanud.
Aga nüüd oli see naine, kes oli tutvustanud end Rebase Maiena Kukepere talust, kasutanud sõna „veidrikud“.
Maarius tõstis pilgu. Ta märkas, et ema silmad olid ootusärevusest tavalisest veidi suuremaks läinud.
„Seal on siis nagu päris külahullud või?“ küsis ema.
Maie kehitas õlgu. „Vist päris hullud ikka ei ole. Aga sellised natuke omamoodi inimesed. Enne elas seal üks vana naine ja tema kohta räägiti igasuguseid asju. Praegu elab tema tütar oma perega. Nad on natuke teistsugused.“
Maarius märkas ema pettumust. Kuid ema silmad lõid peagi uuesti särama, kui Maie jätkas: „Meil oli siin varem üks päris külahull ka, aga see suri ära.“
„Mida ta siis tegi?“ küsis ema.
„Ah, korjas igasugu prahti ja prügi. Tema talu ümbrus oli justkui prügimägi. Külalapsed käisid seal pärast kulda otsimas.“
„Miks kulda,“ imestas Maarius, „kui see mees ise prügi korjas?“
„Ta oli väga kitsi mees, usuti, et tal ikka on seda varandust. Et seda on juba tema vanematest järele jäänud. Vanasti oli see rikas talu. Arvati, et ta on varanduse kuskile talu ümbrusse maasse kaevanud. Räägiti, et tal olevat koguni kulduur olnud.“
„Kas siis leiti ka midagi?“ uuris Maariuse ema.
Maarius teadis, et ema läks alati külahullude peale elevile, aga poissi üllatas, et ema ka varandus huvitas.
Maariust ennast ei huvitanud ei varandus ega külahullud. Teda huvitasid luud. Loomade skeletid. Maariusel oli päris suur loomaluude kogu, kuigi täiuslikku skeletti tal ei olnud, ikka oli mõni väike luu kuskilt puudu. See-eest oli tal palju loomade pealuid. Osa oli ta ise leidnud, osa oli mõni sõber talle andnud, osa oli ta saanud paarilt isa kolleegilt, kes olid jahimehed ning mõne oli ta lausa internetist ostnud. Igal juhul oli luude kogu poisi kõige kallim varandus. Kallim kui mingi peidetud rahapada.
„Ei, ei leitud midagi,“ vastas Maie ema küsimuse peale.
„Mis talus ta elas?“ küsis nüüd Maarius.
Ta oli kindel, et Martinit huvitaks varandus väga. Martin oli Maariuse kolm aastat vanem vend ja tema sooviks oli arheoloogiks saada. Esialgu harjutas ta kätt varanduse otsimisega. Maarius teadis, et Martini unistuseks oli leida rahapada, mis oleks ääreni täis suuri hõbe- ja kuldmünte ning ehteid. Praegu oli tal ette näidata vaid paar vanaaegset münti, mõni vana nööp, teise maailmasõja aegsed padrunikestad ning muud militaarset pudi-padi. Kuid senisele ebaedule vaatamata oli Martin kindel, et ühel päeval naeratab talle õnn.
„Ta elas Ristemaa talus ja teda hüüti Ristemaa Frediks, aga tegelikult oli tema nimi Alfred Sookass,“ seletas Maie.
Maarius noogutas. Ta plaanis sellest kindlasti pärast Martinile rääkida. Kuid nüüd koondas ta kogu oma tähelepanu uuesti sellele kangekaelsele puutükile. Äkki ta ikkagi suudab sellest mõne puusliku või muud ägedat välja võluda.
***
Maarius kuulis samme alles siis, kui need juba peaaegu tema kõrval olid. Ning tõstis pisut ehmunult pilgu.
Poisi üllatuseks ja kergenduseks seisis tema ees üks tüdruk. Välimuse järgi otsustades võis too olla Maariuse vanune. Ta kandis helesinist lühikest suvekleiti ning ta ruuged juuksed olid kahte patsi punutud. Tüdruk oli ilus. Vaatamata sellele, et ta nägu oli pigem pahur kui rõõmus.
„Kas sa luurasid mu järele?“ Tüdruku hääl kõlas peaaegu vaenulikult.
„Ma isegi ei märganud sind. Kuidas ma luurata oleksin saanud?“ imestas poiss. „Pigem luurasid sina mind.“
„Mida sa siin teed?“ Tüdruk ei teinud Maariuse luuramissüüdistusest väljagi.
Maarius kehitas õlgu. Plika pingutas oma küsimustega ilmselgelt üle.
„Olen,“ lausus poiss peale hetkelist mõttepausi. Ta teadis, et oli veidi ninakas, aga ega tüdruk ise ka teab mis viisakas ei olnud.
„Sa ei tohi siin olla!“ teatas tüdruk Maariusele.
„Miks?“ imestas poiss. „Kas see on eramets?“
Muidugi ta teadis, et see seda ei olnud. Ta lihtsalt tahtis teada, mida tüdruk selle peale vastab. Metsa näol oli tegu hoopis looduskaitsealaga. Seepärast see nägigi välja nagu ürgmets, et siin ei tohtinud puid raiuda ega muid metsatöid teha. Puud ja kogu ülejäänud loodus pidi siin oma loomulikku elu elama, ilma et inimene oleks kuidagi vahele segada tohtinud.
„Ei, aga siin on ohtlik,“ ütles tüdruk Maariuse üllatuseks.
„Päriselt?“
Tüdruk noogutas.
„Mis siin siis ohtlikku on?“ küsis Maarius.
„Siin kummitab.“
„Ma ei karda kummitusi. Ma otsin siit luid.“ Maarius ei olnud küll väga mõtelnud sellele, keda ta end ennist jälitamas kujutles, kuid kohe kindlasti ei saanud see olla mingi kummitus. Kummitustega võis see plika lasteaialapsi hirmutada.
„Siin ei ole luid. Ja igal juhul oleks parem, kui sa minema läheksid,“ sõnas tüdruk.
„Aga miks sina siis siin oled? Kas sina ei karda?“ küsis poiss. Ta oli korraga täiesti kindel, et tüdruk varjab mingit saladust. Muidugi kui ta lihtsalt hull ei ole.
„Kas sa ei kuulnud, mida ma ütlesin?“
Maarius taipas, et tüdruk ei kavatsegi tema küsimusele vastata. Ta ei kavatsenud end ilmselt isegi tutvustada. Ta lihtsalt seisis ja vahtis poissi sellise näoga nagu see oleks tema mets. Aga hull ta ka ei paistnud. Kuigi Maariusel ei olnud päris selget arusaamist, milline üks õige hull välja näeb.
„Kui ma nüüd ära lähen, kas sina tuled siis ka?“ küsis Maarius hoopiski.
Tüdruk noogutas.
Maarius kehitas õlgu. „Hea küll. Lähme siis!“ Ilmselgelt ei oleks ta saanud enam metsas korralikult ringi vaadata, kui tüdruk tal kannul jõlguks.
Nad kõndisid järgmised kolmveerand tundi vaikides läbi metsa. Tüdruk ei lausunud sõnagi ja ka Maarius ei osanud millestki rääkida. Pealegi paistis tüdruk ikka veel pisut vaenulik.
„Mis su nimi on?“ küsis Maarius, kui nad olid juba külla tagasi jõudmas.
Maarius kartis, et tüdruk lipsab minema enne, kui ta jõuab selle küsimuse esitada. Millegipärast tundus see talle tähtis. Võib-olla seetõttu, et Maarius taipas – kui tüdruk elas samas külas, siis käis ta ka ilmselt samas koolis. Seni ei olnud poiss teda küll koolis märganud. Igatahes oli sellisel juhul siiski viisakas üksteisega tuttavaks saada.
Tüdruk keeras ringi ja silmitses poissi uurivalt. Maarius kartis, et ta ei vastagi, kuid eksis.
„Liisi,“ lausus tüdruk. Ta isegi naeratas esimest korda.
„Mina olen Maarius,“ sõnas Maarius. „Mul on hea meel, et me nüüd sõpradeks saime.“
Kuid Liisi nägu tõmbus Maariuse üllatuseks uuesti pilve.
„Me ei saanud sõpradeks,“ sõnas ta. „Ma lihtsalt vastasin su küsimusele.“
Kuid siis köitis miski ta tähelepanu.
„Aga Tagametsa talus elavad veidrikud.“
See lause äratas Maariuse mõtetest. Ta oli vahepeal voolimisele keskendudes ema ja neile külla tulnud naise jutu kõrvust mööda lasknud, olgugi et nad siin samas köögilaua ääres kohvi jõid.
Maariusel oli juba poole peal kõik sassi läinud. Infot selle kohta, kus talus keegi elas ja kus töötas või koguni üldse ei töötanud ja veetis oma päevi hoopis poe ees või bussipeatuses koos teiste omasugustega hängides, või mitu last kuskil talus oli ja kes neist linnas koolis käis, oli Maariuse jaoks juba kaugelt liiga palju saanud.
Aga nüüd oli see naine, kes oli tutvustanud end Rebase Maiena Kukepere talust, kasutanud sõna „veidrikud“.
Maarius tõstis pilgu. Ta märkas, et ema silmad olid ootusärevusest tavalisest veidi suuremaks läinud.
„Seal on siis nagu päris külahullud või?“ küsis ema.
Maie kehitas õlgu. „Vist päris hullud ikka ei ole. Aga sellised natuke omamoodi inimesed. Enne elas seal üks vana naine ja tema kohta räägiti igasuguseid asju. Praegu elab tema tütar oma perega. Nad on natuke teistsugused.“
Maarius märkas ema pettumust. Kuid ema silmad lõid peagi uuesti särama, kui Maie jätkas: „Meil oli siin varem üks päris külahull ka, aga see suri ära.“
„Mida ta siis tegi?“ küsis ema.
„Ah, korjas igasugu prahti ja prügi. Tema talu ümbrus oli justkui prügimägi. Külalapsed käisid seal pärast kulda otsimas.“
„Miks kulda,“ imestas Maarius, „kui see mees ise prügi korjas?“
„Ta oli väga kitsi mees, usuti, et tal ikka on seda varandust. Et seda on juba tema vanematest järele jäänud. Vanasti oli see rikas talu. Arvati, et ta on varanduse kuskile talu ümbrusse maasse kaevanud. Räägiti, et tal olevat koguni kulduur olnud.“
„Kas siis leiti ka midagi?“ uuris Maariuse ema.
Maarius teadis, et ema läks alati külahullude peale elevile, aga poissi üllatas, et ema ka varandus huvitas.
Maariust ennast ei huvitanud ei varandus ega külahullud. Teda huvitasid luud. Loomade skeletid. Maariusel oli päris suur loomaluude kogu, kuigi täiuslikku skeletti tal ei olnud, ikka oli mõni väike luu kuskilt puudu. See-eest oli tal palju loomade pealuid. Osa oli ta ise leidnud, osa oli mõni sõber talle andnud, osa oli ta saanud paarilt isa kolleegilt, kes olid jahimehed ning mõne oli ta lausa internetist ostnud. Igal juhul oli luude kogu poisi kõige kallim varandus. Kallim kui mingi peidetud rahapada.
„Ei, ei leitud midagi,“ vastas Maie ema küsimuse peale.
„Mis talus ta elas?“ küsis nüüd Maarius.
Ta oli kindel, et Martinit huvitaks varandus väga. Martin oli Maariuse kolm aastat vanem vend ja tema sooviks oli arheoloogiks saada. Esialgu harjutas ta kätt varanduse otsimisega. Maarius teadis, et Martini unistuseks oli leida rahapada, mis oleks ääreni täis suuri hõbe- ja kuldmünte ning ehteid. Praegu oli tal ette näidata vaid paar vanaaegset münti, mõni vana nööp, teise maailmasõja aegsed padrunikestad ning muud militaarset pudi-padi. Kuid senisele ebaedule vaatamata oli Martin kindel, et ühel päeval naeratab talle õnn.
„Ta elas Ristemaa talus ja teda hüüti Ristemaa Frediks, aga tegelikult oli tema nimi Alfred Sookass,“ seletas Maie.
Maarius noogutas. Ta plaanis sellest kindlasti pärast Martinile rääkida. Kuid nüüd koondas ta kogu oma tähelepanu uuesti sellele kangekaelsele puutükile. Äkki ta ikkagi suudab sellest mõne puusliku või muud ägedat välja võluda.
***
Maarius kuulis samme alles siis, kui need juba peaaegu tema kõrval olid. Ning tõstis pisut ehmunult pilgu.
Poisi üllatuseks ja kergenduseks seisis tema ees üks tüdruk. Välimuse järgi otsustades võis too olla Maariuse vanune. Ta kandis helesinist lühikest suvekleiti ning ta ruuged juuksed olid kahte patsi punutud. Tüdruk oli ilus. Vaatamata sellele, et ta nägu oli pigem pahur kui rõõmus.
„Kas sa luurasid mu järele?“ Tüdruku hääl kõlas peaaegu vaenulikult.
„Ma isegi ei märganud sind. Kuidas ma luurata oleksin saanud?“ imestas poiss. „Pigem luurasid sina mind.“
„Mida sa siin teed?“ Tüdruk ei teinud Maariuse luuramissüüdistusest väljagi.
Maarius kehitas õlgu. Plika pingutas oma küsimustega ilmselgelt üle.
„Olen,“ lausus poiss peale hetkelist mõttepausi. Ta teadis, et oli veidi ninakas, aga ega tüdruk ise ka teab mis viisakas ei olnud.
„Sa ei tohi siin olla!“ teatas tüdruk Maariusele.
„Miks?“ imestas poiss. „Kas see on eramets?“
Muidugi ta teadis, et see seda ei olnud. Ta lihtsalt tahtis teada, mida tüdruk selle peale vastab. Metsa näol oli tegu hoopis looduskaitsealaga. Seepärast see nägigi välja nagu ürgmets, et siin ei tohtinud puid raiuda ega muid metsatöid teha. Puud ja kogu ülejäänud loodus pidi siin oma loomulikku elu elama, ilma et inimene oleks kuidagi vahele segada tohtinud.
„Ei, aga siin on ohtlik,“ ütles tüdruk Maariuse üllatuseks.
„Päriselt?“
Tüdruk noogutas.
„Mis siin siis ohtlikku on?“ küsis Maarius.
„Siin kummitab.“
„Ma ei karda kummitusi. Ma otsin siit luid.“ Maarius ei olnud küll väga mõtelnud sellele, keda ta end ennist jälitamas kujutles, kuid kohe kindlasti ei saanud see olla mingi kummitus. Kummitustega võis see plika lasteaialapsi hirmutada.
„Siin ei ole luid. Ja igal juhul oleks parem, kui sa minema läheksid,“ sõnas tüdruk.
„Aga miks sina siis siin oled? Kas sina ei karda?“ küsis poiss. Ta oli korraga täiesti kindel, et tüdruk varjab mingit saladust. Muidugi kui ta lihtsalt hull ei ole.
„Kas sa ei kuulnud, mida ma ütlesin?“
Maarius taipas, et tüdruk ei kavatsegi tema küsimusele vastata. Ta ei kavatsenud end ilmselt isegi tutvustada. Ta lihtsalt seisis ja vahtis poissi sellise näoga nagu see oleks tema mets. Aga hull ta ka ei paistnud. Kuigi Maariusel ei olnud päris selget arusaamist, milline üks õige hull välja näeb.
„Kui ma nüüd ära lähen, kas sina tuled siis ka?“ küsis Maarius hoopiski.
Tüdruk noogutas.
Maarius kehitas õlgu. „Hea küll. Lähme siis!“ Ilmselgelt ei oleks ta saanud enam metsas korralikult ringi vaadata, kui tüdruk tal kannul jõlguks.
Nad kõndisid järgmised kolmveerand tundi vaikides läbi metsa. Tüdruk ei lausunud sõnagi ja ka Maarius ei osanud millestki rääkida. Pealegi paistis tüdruk ikka veel pisut vaenulik.
„Mis su nimi on?“ küsis Maarius, kui nad olid juba külla tagasi jõudmas.
Maarius kartis, et tüdruk lipsab minema enne, kui ta jõuab selle küsimuse esitada. Millegipärast tundus see talle tähtis. Võib-olla seetõttu, et Maarius taipas – kui tüdruk elas samas külas, siis käis ta ka ilmselt samas koolis. Seni ei olnud poiss teda küll koolis märganud. Igatahes oli sellisel juhul siiski viisakas üksteisega tuttavaks saada.
Tüdruk keeras ringi ja silmitses poissi uurivalt. Maarius kartis, et ta ei vastagi, kuid eksis.
„Liisi,“ lausus tüdruk. Ta isegi naeratas esimest korda.
„Mina olen Maarius,“ sõnas Maarius. „Mul on hea meel, et me nüüd sõpradeks saime.“
Kuid Liisi nägu tõmbus Maariuse üllatuseks uuesti pilve.
„Me ei saanud sõpradeks,“ sõnas ta. „Ma lihtsalt vastasin su küsimusele.“