Vahtralehevaha

Minu teine luulekogu. Luuletused kirjutatud 2003–2007.

Kujundanud Einike Vassel
Ilmunud sügisel 2011.
Omakirjastus.





 








välke sadas ja verd
rahet ja surnute luid
öö kattis maad ja merd
linde loomi ja puid
metsaline sai vabaks
soontes sulametall
silmis piiritu viha
nii maailm nõtkus ta all

ratsu komistas poris
vanker jäi külili mutta
kuningas kaotas lipu
kas jumalad tohivad nutta

kuid teisel pool linnuteed
kosmose piiritus meres
eluraamatu leht
ligunes prohveti veres

xxx


mu huuled olid sinised kui suudlesin ma risti
ma tundsin suus veel hiljemgi roostes raua maitset
ühel hetkel luine loor silmadelt mul kisti
kesk külmi kivimüürisid olin otsind kaitset

ikoonid seisid tummalt ja püüdsid peita pilku
preestri hääl kui tuuleümin üle rahva kaikus
varjud tantsisklesid seintel deemon taamal naeris
raamat sulgus küünal kustus lõpuks saabus vaikus

tasa loksus püha veri hõbedases peekris
Kristus ristil püüdis peita oma alastust
seisin keset katedraali jäine süda rinnus
lootmata et iial leian siit ma lunastust


xxx


me elame soo serval väikeses hütis
kidurad on puud me ümber
sama kidurad me sõnad
teine teises kambris

sada aastat üksildust

ma ei tea kas sa sõnatult
armastad
või vihkad


 xxx


kuukastesel heinamaal
keset madaraid ja koerapöörirohtu
kõige suurem täht paistab su peale
silub su sooned ja liikmed

sa oled valmis
lõpuks ometi
su silmis on su saatus
ja laubale on kirjutatud minu nimi

aga ma ei suudle sind
sa jääd igavesti konnaks


xxx


hommikud on värskelt lõhnavad
kui vihm on pesnud puhtaks mu aia
ja lindude vidin heliseb kristallselges õhus
kui ma avatud akna all auravat kohvi joon
usun ma endal peatuvat Jumala silma
või siis kui õhtuti lõhnavad mu aias sirelid
ja ma rüüpan juba mitmendat klaasi veini
et sulanduda ühte lõhnade ja värvidega
ja läbi mu elu voolab rahu nagu jõgi läbi selle linna
rahu mis matab kõik enese alla

kuid vahel öösiti ärkan ma ikka veel nuttes
ainult oma unedes mäletan ma sind


xxx 


venides kuukiir lõikab su südant
tähtede tolm matab silmi ja suud
pimedas linnuteel käpuli kobad
haiged on kondid ja laguvad luud

olid kord laps kes jooksis ja naeris
uskusid õnne ja pelgasid valu
kadusid aastad langesid lossid
nüüd lonkad pimedas paljajalu

ikka veel silmitsed tuledes linna
ikka veel usud headust ja ilu
kaua veel jõuad sa edasi minna
kaua veel kannatust kätkeb su elu


xxx


tumm neeger hajub halli hämarusse
lehtedel veel läigib läinud sadu
ta jalajäljed vajund raja sisse
puudel luurab mitu mürgimadu

lehekroonid mattumas on öösse
džungel ärkab oma valjus rahus
vaevalt kostab eemalt kirvelööke
kui šamaan puust kujukesi tahub

hommikul ta vaarub vaikselt metsast
kiivalt peidab endas salalikkust
keset salu seisab puuslik tasa
püüdes leida endas jumalikkust


xxx


mäletan kuidas ma seisin
tuulisel täiskuuööl külmal ja pimedal
ristteel ja ootasin

Kuradit ei tulnudki
lõpuks tuli ainult lumehelbeid

nüüd seisab kratt aidas
ja teinekord ma kuulen kuidas ta nutab
 sest tal pole hinge

aga ta ei aima et peaks olema rõõmus
et ta kunagi leivast redelit tegema ei pea


xxx


lumi langes ja kattis mu mõtted
külm tuli ja kaetas mu silmad
jää oli mu ümber ja sees
kui algasid talvised ilmad

ent su pilk sulatas lume
kui hoidsid mu külmast käest
su puudutus purustas jää
ja pool mu kõrkuse väest

ma seisin kesk imelist aasa
kui jaanuarist sai mai
sel hetkel mus tärkas kevad
 ning su prilliklaas uduseks sai

---