Vaevatud
Silver ja Stiina on kaksikud, kelle elu pöörab pea peale, kui nende pere kolib elama vanasse mõisasse. Lisaks sellele, et vend ja õde peavad kohanema uue kooli ja vanemate lahkuminekuga, hoolitsema arvutisõltlasest noorema venna eest ja taastama omavahelised normaalsed suhted, tuleb neil harjuda öiste luupainajatega. Üha sagedamini mõtlevad nad, et luupainajad võivad olla seotud mõisaga, kus nad elavad – seda enam, et ümbruskonna elanikud räägivad mõisa kohta hirmulugusid või on hoopis kidakeelsed … „Vaevatud” on kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2011. aasta noorsooromaanivõistluse üks võidutöödest.
Kujundanud Laura Pappa
Ilmunud sügisel 2011
Kirjastus Tänapäev
Olles lugenud eesti keeles ilmunud välismaiseid noorteraamatuid, millest valdav enamus keskendub fantaasiamaailmale ja üleloomulike võimetega tegelastele tekkis mõte kirjutada noorteraamat, kasutades eesti enda materjali. Tegevuskohaks valisin ühe mõisa, kuna mõisate ja mõisnikega seotud muistendid on piisavalt põnevad, hirmsad, detailirohked jne. Tekkis küsimus, et milleks meile Ameerika vampiirid või libahundid kui meil endalgi on piisavalt verdtarretama panevaid lugusid? Üheks selliseks kujunes ka jälle Hiiumaa turismigiidide küsitlusel kuuldud lugu sellest, nagu oleks Hiiumaal ühes külas veel 20. sajandil üks nõid põletatud. Isegi kui see oli kõigest rahvaluule, mõjus see ikkagi piisavalt intrigeerivalt.
Kui ta seitsme-kaheksasena mõistis, et on teistsugune, ei saanud ta sellest tükk aega aru. Kuidas oli võimalik, et teised ei näe sedasama mida tema? Õnneks oli ta piisavalt tark, et oma võimeid varjata. Tüdruk teadis, et ei tohi teistest erineda, see tekitaks liigseid küsimusi, kuid sellegipoolest juhtus aeg-ajalt asju, mis tegid õpetajaid natuke murelikuks. Ta mõtles hiljem, et võib-olla tekkis inimestel juba siis esimene kahtlus. Kahtlus, mis ajaga vaid kasvas ja mida ta oma mõtlematu käitumisega ainult toitis. Eelteismelisena kaotas Rahel ajuti täielikult igasuguse ohutunde, sest kui midagi pidi valesti minema, teadis ta seda ette. Ta võis käituda nii hulljulgelt või surmapõlgavalt, kui tahtis, mingil seletamatul põhjusel oli ta kaitstud. Ehkki see võlts teesklus rõõmustas teda vaid pealiskaudselt, oli sel oma pluss: olles teiste hulgas, pööras ta neile vähem tähelepanu.
Surnutele.
Ta nägi surnuid nii nagu tavalisi inimesi, kuigi nad olid läbipaistvamad ja õhulisemad. Nende eeterkehad olid erinevad, mõnel tugevama, mõnel nõrgema tekstuuriga, sõltuvalt sellest, kui palju energiat oli surnu siia ilma maha jätnud. Kõik nad olid midagi maha jätnud, sest muidu ei oleks nad siin olnud. Ta teadis, et tavaliselt jäävad surnute hinged inimesi kummitama, kui nad olid liiga tugevalt elavate maailmas kinni – tapetud, enesetapjad, lihtsalt õnnetud inimesed. Ka siis hakkasid surnud elavatele endast märku andma, kui nende viimased soovid olid täitmata jäetud.
Nende kurbus oli läbistanud ta südant, nende traagilised lood tüütasid teda. Ent see oli minevik. Juba ammu ei tundnud ta neile kaasa. See oli muutunud tema jaoks tavaliseks, tema immuunsus oli kasvanud, kuigi vahel ajas see teda endiselt hulluks. Siis, kui ta nägi kurje surnuid ja oli võimetu elavaid nende eest kaitsma. Või kui ta nägi väikseid lapsi, kes olid oma ema ja selle maailma külge veel liiga tugevalt seotud.
See polnud muidugi midagi selle kõrval, mida Rahel ise pidi läbi elama, kui ümbritsevad hakkasid midagi kahtlustama: kui vanemad inimesed panid teda nähes pead kokku ja sosistasid omavahel; kui koolis tulid lapsed juurde ja küsisid tõemeeli, kas ta saaks neile üht või teist asja nõiduda; kui ta lapsepõlvesõbrannad pidid ühtäkki vaeva nägema, et oma hirmu ja võõristust maha suruda.
Tegelikult oli see ikkagi parem kui see, mis järgnes hiljem. Siis, kui ümbruskonnas hakkasid korraga juhtuma seletamatud õnnetused.
***
Stiina ärkas karjatades. Ta leidis end istumas voodil, püüdes tekki kramplikult lõua alla suruda. Ta süda kloppis ja suu kuivas. Ta ei teadnud, kui kaua ta oli niiviisi olnud. Neetud! Kui ta viimaks tagasi pikali heitis, tundis ta, et padi ja öösärk on läbimärjad.
Ta oli jälle näinud seda und. Seekord oli see palju tõelisem kui varem. Ta oli näinud, kuidas mees ja naine tülitsesid, teineteise peale karjusid. Mitte eesti keeles, ent Stiina sai sellest ilma vaevata aru. Praegu ei suutnud ta neid sõnu ega nende tähendust meenutada. Mees oli naise peale vihane, naine püüdis end õigustada. Algul nad kõigest karjusid, kuid siis haaras mees naisel juustest ja paiskas ta kõigepealt vastu seina ning seejärel lohistas pimedas vihas mööda põrandat edasi. Nad mõlemad röökisid – mees vihast, naine valust.
Stiina oli seda nagu eemalt jälginud, aga samas oli ta olnud justkui see naine ise. Vähemalt oli ta tundnud naise mõtteid. Ja naise valu. See polnudki nagu päris uni, see tundus nii reaalne. Ta peaaegu mäletas mõisniku läppunud hingeõhku oma näol.
Mõisnik. Tal polnud aimugi, kuidas ta seda teadis, aga äkki oli ta täiesti kindel, et tegu oli nende mõisa mõisnikuga. Talle meenus, et Silver oli rääkinud midagi mõisa varasemate elanike kohta, kuid ta polnud siis sellele tähelepanu pööranud.
Ta mäletas seda meest väga selgelt. Mõisnik oli põskhabemega, täidlaste huulte ja pruunide välkuvate silmadega. Vihahoos paisusid veresooned ta oimukohtadel. See tundus jabur. Kuidas oli võimalik, et ta seda nägi? Ta ei osanud sellele isegi sobivat sõna leida. Nägemus? Killuke minevikust? Stiina oli kindel, et see polnud tavaline uni. Ta mäletas lõhnu ja hääli liialt selgelt. Isegi nende riided olid pärinenud vähemalt üle-eelmisest sajandist. Mees kandis põlvpükse ja pruuni kuube, naine pikka vanaaegse lõikega kirsipunast puuvillast kleiti. Ta tumedad juuksed olid punutud ühte pikka jämedasse patsi ja ta sinistes silmades oli peegeldunud õudus, kui mees teda mööda tuba enda järel lohistas.
„Du är förbannade! Du är inte förbannade med herrgården!” Mida see lause tähendas? Ja mis keel see oli? Ilmselt rootsi. Naine oli seda karjunud. See oli ainus hetk, kus Stiina oli tajunud naises jõudu, ülejäänud aeg oli ta olnud hirmunud. Surmani hirmunud.
„Du gamla häxan, jag ska döda dig! Ma ei karda sind. Ma vannun, et ma tapan su ära, kuradi nõid!” oli mees vigases eesti keeles vastu karjunud.
Stiina katsus pead. Instinktiivselt. Ta peanahk oli hell. Mõisnik oli naisel patsist haaranud. Ei, sel pidi olema mingi teine seletus. Kes see naine oli? Mõisniku abikaasa? Armuke? Õde? Mida see teadmine oleks muutnud?
Stiina vaatas kella. Neli. Ta saab veel vähemalt kolm tundi magada. Ja kui ta liigutab end hommikul ahvikiirusel, siis isegi kolm ja veerand.
Tüdruk sulges silmad. Ta pidi proovima. Vastasel korral magab ta homme füüsikas. See oli tapvalt igav, nii et seal tuli isegi väljapuhanuna õpetaja monotoonset juttu kuulates uni peale. Stiina kujutas ette, kuidas ta lamab soojal rannaliival ning kuulab tasast lainete kohinat. Ja kõik on hästi.
***
Silveril ei tulnud und. Tal oli kõhe. Rasmus oli emaga linna sõitnud. Stiina oli Beriti poole ööbima läinud ja ta oli selles neetud mõisas ihuüksi. Kummitusmajas.
Ta oli enne netis surfanud. See ei teinud ta enesetunnet paremaks. Nüüd teadis ta kõike detailideni. Seletamatu lärm, sulguvad ja avanevad uksed, kustuvad ja süttivad tuled, esemete kadumine ja ilmumine, jälgimise tunne. Need olid esmased tõendid, et majas võivad olla üleloomulikud jõud. Kindlamad tõendid olid puudutuse tunne, seletamatud hääled või sosinad, külmad ja kuumad kohad. Lendavaid asju ja füüsilist kallaletungi polnud ta veel kogenud. Samuti jalajälgi või kirju seintel, rääkimata inimkuju ilmumisest kuhugi. Mhm, arenguruumi veel oli, mõtles ta kibedalt.
Kummitusmajad olid vähemalt välismaal minev kaup. Kummitavate hoonete ja paikade kohta olid olemas isegi andmebaasid. Hotellides ja hostelites võis valida tube, kus kummitab. Kummitused olid paljude majade ja losside uhkus. Rääkimata raamatutest ja filmidest, mis nende põhjal oli tehtud. Ta oli isegi neid vaadanud. Praegu ajas paljas mõtegi neile talle värinad peale.
Edasi luges ta arutul hulgal igasuguseid jutte, mida vaime kogenud inimesed olid Interneti foorumitesse üles riputanud. See oli halvim, mida ta teha sai. Enamik lugusid olid veidrad, teine osa tekitas ainult õõvastust. Ta mõistis, et isegi neil siin oli arenguruumi küllaga.
Kell oli neli öösel, kui ta lõpetas. Ent tal polnud ikka und. Ta soovis lihtsalt kokku variseda. See polnud enam teismeliste vaimude väljakutsumine. Voodoo nõiad lõunamaa filmides. Taldriku kohal noored vaimudega suhtlemas. Küünal pimeduses ja eksalteeritud sosin. See polnud Hollywoodi C-kategooria õudukas väänkasvudes lõunaosariigi mõisa, seletamatute surmajuhtumite ja salapärase vanatädi vaimuga pööningul. See oli tema elu, siin ja praegu. Ja see oli teda surmani ära hirmutanud.
Silver laskus põrandale. Viiskümmend kätekõverdust: üks, kaks, kolm, neli, viis… Veri põrandal. Kuus, seitse, kaheksa… Rapitud kass oksal kõlkumas. Üheksa, kümme, üksteist… Vares trepil, jäljed ümber mõisa ja Ussiaugul. Kuusteist, seitseteist, kaheksateist… Kellele, kurat küll, need jäljed kuuluvad? Kakskümmend üks, kakskümmend kaks… Mälupildid ei lõppenud. Mida rohkem ta neid endast eemal hoida püüdis, seda kangekaelsemalt need endast märku andsid. Kolmkümmend kaks, kolmkümmend kolm… Millalgi ta lõpetas ja tagus rusikatega jõuetult vastu põrandat.
Surnutele.
Ta nägi surnuid nii nagu tavalisi inimesi, kuigi nad olid läbipaistvamad ja õhulisemad. Nende eeterkehad olid erinevad, mõnel tugevama, mõnel nõrgema tekstuuriga, sõltuvalt sellest, kui palju energiat oli surnu siia ilma maha jätnud. Kõik nad olid midagi maha jätnud, sest muidu ei oleks nad siin olnud. Ta teadis, et tavaliselt jäävad surnute hinged inimesi kummitama, kui nad olid liiga tugevalt elavate maailmas kinni – tapetud, enesetapjad, lihtsalt õnnetud inimesed. Ka siis hakkasid surnud elavatele endast märku andma, kui nende viimased soovid olid täitmata jäetud.
Nende kurbus oli läbistanud ta südant, nende traagilised lood tüütasid teda. Ent see oli minevik. Juba ammu ei tundnud ta neile kaasa. See oli muutunud tema jaoks tavaliseks, tema immuunsus oli kasvanud, kuigi vahel ajas see teda endiselt hulluks. Siis, kui ta nägi kurje surnuid ja oli võimetu elavaid nende eest kaitsma. Või kui ta nägi väikseid lapsi, kes olid oma ema ja selle maailma külge veel liiga tugevalt seotud.
See polnud muidugi midagi selle kõrval, mida Rahel ise pidi läbi elama, kui ümbritsevad hakkasid midagi kahtlustama: kui vanemad inimesed panid teda nähes pead kokku ja sosistasid omavahel; kui koolis tulid lapsed juurde ja küsisid tõemeeli, kas ta saaks neile üht või teist asja nõiduda; kui ta lapsepõlvesõbrannad pidid ühtäkki vaeva nägema, et oma hirmu ja võõristust maha suruda.
Tegelikult oli see ikkagi parem kui see, mis järgnes hiljem. Siis, kui ümbruskonnas hakkasid korraga juhtuma seletamatud õnnetused.
***
Stiina ärkas karjatades. Ta leidis end istumas voodil, püüdes tekki kramplikult lõua alla suruda. Ta süda kloppis ja suu kuivas. Ta ei teadnud, kui kaua ta oli niiviisi olnud. Neetud! Kui ta viimaks tagasi pikali heitis, tundis ta, et padi ja öösärk on läbimärjad.
Ta oli jälle näinud seda und. Seekord oli see palju tõelisem kui varem. Ta oli näinud, kuidas mees ja naine tülitsesid, teineteise peale karjusid. Mitte eesti keeles, ent Stiina sai sellest ilma vaevata aru. Praegu ei suutnud ta neid sõnu ega nende tähendust meenutada. Mees oli naise peale vihane, naine püüdis end õigustada. Algul nad kõigest karjusid, kuid siis haaras mees naisel juustest ja paiskas ta kõigepealt vastu seina ning seejärel lohistas pimedas vihas mööda põrandat edasi. Nad mõlemad röökisid – mees vihast, naine valust.
Stiina oli seda nagu eemalt jälginud, aga samas oli ta olnud justkui see naine ise. Vähemalt oli ta tundnud naise mõtteid. Ja naise valu. See polnudki nagu päris uni, see tundus nii reaalne. Ta peaaegu mäletas mõisniku läppunud hingeõhku oma näol.
Mõisnik. Tal polnud aimugi, kuidas ta seda teadis, aga äkki oli ta täiesti kindel, et tegu oli nende mõisa mõisnikuga. Talle meenus, et Silver oli rääkinud midagi mõisa varasemate elanike kohta, kuid ta polnud siis sellele tähelepanu pööranud.
Ta mäletas seda meest väga selgelt. Mõisnik oli põskhabemega, täidlaste huulte ja pruunide välkuvate silmadega. Vihahoos paisusid veresooned ta oimukohtadel. See tundus jabur. Kuidas oli võimalik, et ta seda nägi? Ta ei osanud sellele isegi sobivat sõna leida. Nägemus? Killuke minevikust? Stiina oli kindel, et see polnud tavaline uni. Ta mäletas lõhnu ja hääli liialt selgelt. Isegi nende riided olid pärinenud vähemalt üle-eelmisest sajandist. Mees kandis põlvpükse ja pruuni kuube, naine pikka vanaaegse lõikega kirsipunast puuvillast kleiti. Ta tumedad juuksed olid punutud ühte pikka jämedasse patsi ja ta sinistes silmades oli peegeldunud õudus, kui mees teda mööda tuba enda järel lohistas.
„Du är förbannade! Du är inte förbannade med herrgården!” Mida see lause tähendas? Ja mis keel see oli? Ilmselt rootsi. Naine oli seda karjunud. See oli ainus hetk, kus Stiina oli tajunud naises jõudu, ülejäänud aeg oli ta olnud hirmunud. Surmani hirmunud.
„Du gamla häxan, jag ska döda dig! Ma ei karda sind. Ma vannun, et ma tapan su ära, kuradi nõid!” oli mees vigases eesti keeles vastu karjunud.
Stiina katsus pead. Instinktiivselt. Ta peanahk oli hell. Mõisnik oli naisel patsist haaranud. Ei, sel pidi olema mingi teine seletus. Kes see naine oli? Mõisniku abikaasa? Armuke? Õde? Mida see teadmine oleks muutnud?
Stiina vaatas kella. Neli. Ta saab veel vähemalt kolm tundi magada. Ja kui ta liigutab end hommikul ahvikiirusel, siis isegi kolm ja veerand.
Tüdruk sulges silmad. Ta pidi proovima. Vastasel korral magab ta homme füüsikas. See oli tapvalt igav, nii et seal tuli isegi väljapuhanuna õpetaja monotoonset juttu kuulates uni peale. Stiina kujutas ette, kuidas ta lamab soojal rannaliival ning kuulab tasast lainete kohinat. Ja kõik on hästi.
***
Silveril ei tulnud und. Tal oli kõhe. Rasmus oli emaga linna sõitnud. Stiina oli Beriti poole ööbima läinud ja ta oli selles neetud mõisas ihuüksi. Kummitusmajas.
Ta oli enne netis surfanud. See ei teinud ta enesetunnet paremaks. Nüüd teadis ta kõike detailideni. Seletamatu lärm, sulguvad ja avanevad uksed, kustuvad ja süttivad tuled, esemete kadumine ja ilmumine, jälgimise tunne. Need olid esmased tõendid, et majas võivad olla üleloomulikud jõud. Kindlamad tõendid olid puudutuse tunne, seletamatud hääled või sosinad, külmad ja kuumad kohad. Lendavaid asju ja füüsilist kallaletungi polnud ta veel kogenud. Samuti jalajälgi või kirju seintel, rääkimata inimkuju ilmumisest kuhugi. Mhm, arenguruumi veel oli, mõtles ta kibedalt.
Kummitusmajad olid vähemalt välismaal minev kaup. Kummitavate hoonete ja paikade kohta olid olemas isegi andmebaasid. Hotellides ja hostelites võis valida tube, kus kummitab. Kummitused olid paljude majade ja losside uhkus. Rääkimata raamatutest ja filmidest, mis nende põhjal oli tehtud. Ta oli isegi neid vaadanud. Praegu ajas paljas mõtegi neile talle värinad peale.
Edasi luges ta arutul hulgal igasuguseid jutte, mida vaime kogenud inimesed olid Interneti foorumitesse üles riputanud. See oli halvim, mida ta teha sai. Enamik lugusid olid veidrad, teine osa tekitas ainult õõvastust. Ta mõistis, et isegi neil siin oli arenguruumi küllaga.
Kell oli neli öösel, kui ta lõpetas. Ent tal polnud ikka und. Ta soovis lihtsalt kokku variseda. See polnud enam teismeliste vaimude väljakutsumine. Voodoo nõiad lõunamaa filmides. Taldriku kohal noored vaimudega suhtlemas. Küünal pimeduses ja eksalteeritud sosin. See polnud Hollywoodi C-kategooria õudukas väänkasvudes lõunaosariigi mõisa, seletamatute surmajuhtumite ja salapärase vanatädi vaimuga pööningul. See oli tema elu, siin ja praegu. Ja see oli teda surmani ära hirmutanud.
Silver laskus põrandale. Viiskümmend kätekõverdust: üks, kaks, kolm, neli, viis… Veri põrandal. Kuus, seitse, kaheksa… Rapitud kass oksal kõlkumas. Üheksa, kümme, üksteist… Vares trepil, jäljed ümber mõisa ja Ussiaugul. Kuusteist, seitseteist, kaheksateist… Kellele, kurat küll, need jäljed kuuluvad? Kakskümmend üks, kakskümmend kaks… Mälupildid ei lõppenud. Mida rohkem ta neid endast eemal hoida püüdis, seda kangekaelsemalt need endast märku andsid. Kolmkümmend kaks, kolmkümmend kolm… Millalgi ta lõpetas ja tagus rusikatega jõuetult vastu põrandat.
