Võlumaal, kus askeldavad olendid, kelle koht usutakse olevat ainult muinasjuttudes, elavad ka kolm väikest hambahaldjat – Krõõt, Lucinda ja Rudolf. Nad alles õpivad oma rasket ametit ja elamist võlumaal, ja sugugi mitte alati ei lähe see ladusalt, vaid üle kivide ja kändude. Muuhulgas tuleb neil hakkama saada võlumise, ükssarvikute kasvatamise, hambaröövli, kahtlase ränduri ja nii mõnegi kurjakuulutava võluolevusega. Kõige rohkem muret valmistab neile aga see, kuidas panna lapsi uskuma, et nad on tõepoolest olemas – et nad ei ole väljamõeldud muinasjututegelased, vaid täiesti tavalised hambahaldjad.
Kujundanud ja illustreerinud Anni Mäger
Ilmunud talvel 2011
Kirjastus Tänapäev
Nagu ikka ei mäleta ma enam hästi, kuidas tuli mulle mõte kirjutada just hambahaldjatest, aga kui ma nendest juba natukenegi kirjutanud olin, hakkasid kaks nendest minu üllatuseks käituma nagu mu kaks head sõpra. Ja kolmas... Võite ise arvata.
Edasi läks üllatavalt lihtsalt, sest kui ma juba olin otsustanud päris teistsuguse maailma ehk siis Võlumaailma kasuks, leidsin ma hõlpsalt igasuguseid vahvaid tegelasi, kellega peategelased kohtuda võisid - nõiad, teised haldjad, lohed, ükssarvikud jne. Samuti andis päris väljamõeldud maailm hea võimaluse lasta fantaasial vabalt, ilma igasuguste süümepiinadeta, lennata.
Minu hambahaldjad vastupidiselt sellele, kuidas neid enamjaolt on filmides või raamatutes kujutatud, on praktilise meelega asjalikud olevused. Kindlasti inspireerisid mind nende loomisel välismaa lasteraamatute pildid tiibade ja puhvis kleitidega pikaripsmelistest haldjatest - minu jaoks oli enam kui kindel, et üks korralik hambahaldjas selline küll välja näha ei saa. Seega muutsin nad siis rohkem inimlikumaks.
Ja kuigi tegelikult ei soovinud ma oma raamatuga üldse hambahaldja-usku propageerida, sest hamba asemel raha padja alla panev olevus on minu meelest piisavalt jabur, aga samas tundusid väiksed praktilise meelelaadiga sõbralikud olevused piisavalt toredad, et neist kirjutada.
1.
Krõõt ja Lucinda istusid diivanil ja tegid nägu, et loevad. Tegelikult nad kumbki ei lugenud. Ja kumbki teadis, et teine teab. Krõõt ja Lucinda ootasid kannatamatult, et Rudolf koju jõuaks ja viimaks neid piinavasse probleemi mingi selguse tooks. Seni said nad ainult istuda ja närvitseda. Viimaks ei pidanud Lucinda enam vastu ja hüppas püsti.
„Ma lähen ja teen kakaod,“ teatas ta enesekindlalt.
Krõõda silmad lõid särama.
„Tee jah, see rahustab. Tee kohe magusam!“ hüüdis ta.
Lucinda noogutas.
„Ma mõtlesin seda ise ka,“ vastas ta köögi poole lipates.
Viimase nädalaga oli palju muutunud. Krõõt mäletas täpselt, kuidas see kõik alguse oli saanud.
Oli olnud suurepärane päev. Kui Krõõt kodutrepil jalgu puhtaks pühkis, tundus talle, et miski ei saa seda päeva rikkuda. Ta on nüüd kodus ja võib puhata. Lugeda, mängida, kas või midagi head süüa teha. Kuid selgus, et ta eksis. See selgus täpselt siis, kui ta oli maja ukse lahti tõmmanud ja ta oleks peaaegu selle sama ukse külge naelutatud.
Toas hüples Lucinda ja vehkles pika kudumisvardaga.
„Hei, ära nüüd vehi sellega!” Krõõt tõmbus natuke ehmunult ukse taha. Varras vihises temast ohtlikult lähedalt mööda.
„Ma tahan näha, kas see jutt vastab tõele.” Lucinda näol oli keskendunud ilme. Ta tegi paar hüpet ja sirutas seejärel varda midagi pomisedes hoogsalt ette.
„Mis jutt?“ Krõõt piilus kahtlevalt ukse vahelt sisse, enne kui julges viimaks tuppa astuda.
„Ma just lugesin enda kohta, et ma olen võlur. Ma nüüd proovin juba tükk aega, aga ikka ei midagi.“ Lucinda tegi vardaga veel paar äkilist liigutust. Jäi mulje, nagu oleks ta vehklemistrenni tarvis harjutanud.
„Miks sa vardaga vehid?“ küsis Rudolf, kes oli märkamatult Krõõda selja taha uksele jõudnud.
„Mul polnud midagi paremat võtta,“ vastas Lucinda häbelikult.
„Ja miks sa üldse vehid?“ uuris Rudolf edasi.
„Ta arvab, et ta on võlur,“ poetas Krõõt. Seejärel ta ilme selgines. „Oota, mis mõttes sina oled võlur? Kas siis meie ei olegi või?“
Lucinda pööritas vastamise asemel Krõõda poole silmi. Ta ei vaevunud isegi millelegi nii rumalale vastama. Seejärel viskas ta ühe ajakirja Krõõda ja Rudolfi ette lauale.
„Lugege ise!“
Krõõt võttis ajakirja kätte ja luges:
„Hambahaldjas on võlur, kes öösel kogub kokku laste ära tulnud piimahambad.”
„Loe edasi,“ lausus Lucinda põlglikult.
„Hambahaldjas on keskmist kasvu naine, kellel on väga õrn nahk ja kaunid pikad juuksed. Tal on säravad hambad ning võluv naeratus.“
Krõõt asetas ajakirja lauale ja jooksis esikus seisva peegli juurde. Seejärel uuris ta paari minuti jooksul süvenenult oma nahka. Ta ei pannud tähelegi, et Rudolf oli kahvatunud.
„Naine?“ pomises Rudolf, kui ta hakkas esialgsest šokist üle saama. „Kas sa ütlesid „naine?““
„Jaa, ma ütlesin „naine“,“ lausus Krõõt. Ta pöördus Rudolfi poole ja paljastas hambad. „Kuule, kas mul on võluv naeratus?“
Rudolf põrnitses teda mornilt.
„On siis või?“ muutus Krõõt kärsituks. „Ära ole selline tummahammas!“
„Ilus nagu libahundil,“ märkis Rudolf. „Kuulge, kust nad oma andmed võtavad? Miks nad meestest ei kirjuta?“
„See artikkel on nagunii üks nali, ära võta südamesse,“ märkis Krõõt. Ta naeratas kergendusega. Ta oli oma naeratusega tegelikult rahule jäänud.
„Mida?“ hüüdis Lucinda. „Sa arvad, et meil ei ole siis rohkem võluvõimeid, kui hamba kättesaamiseks tarvis on?“ Ta oli viimased paar minutit ebaõnnestunult püüdnud vardaga laual olevat suhkrutoosi nihutada. Ta oli selle käigus ainult kogemata ühe klaasi ümber lükanud ja ennast vehkides päris higiseks ajanud.
„Isegi kui on, siis vaevalt et see varras sind kuidagi aitab,“ märkis Rudolf. „Sa peaksid võlukepi hankima.“
Lucinda näole ilmus naeratus.
„Kuule, see on hea mõte. Ma võin seda mõnelt nõiaõpilaselt laenata.“
„Nad ei tohi neid välja anda,“ hüüdis Krõõt peegli eest.
„Äh, nad on veel väiksed ja rumalad. Küll nad annavad,“ lõi Lucinda muretult käega.
„Mind muutis see artikkel ikka veidi murelikuks,“ lausus viimaks Rudolf. „Täpsemalt see, et meestest ei olnudki juttu.“
„Küllap see oli neil mingi näpukas, ära nüüd muretse,“ lohutas Krõõt.
Rudolf noogutas.
„Ma lähen mõni päev raamatukokku ja püüan seal midagi täpsemalt uurida.“ Ta püüdis teeselda muretust, kuid kahtlus näris siiski ta hinge.
„Just!“ hüüdis Lucinda. „Ja mina lähen ükspäev nõidade kooli juurde ja katsun mõnelt ullikeselt nõiahakatiselt võlukeppi laenata.“
Krõõt noogutas hajameelselt. See õrna näonaha kohta käinud jutt oli ta natuke murelikuks teinud. Ta naeratus oli küll kaunis, kuid kevaditi ilmusid ta näole üksikud tedretähnid. Äkki see tähendas, et ta polegi täisväärtuslik hambahaldjas?
Krõõt ei suutnud uskuda, et neile polnud varem keegi sellistest asjadest rääkinud. Huvitav, mida nad veel ei teadnud? Ometigi polnud nad ju päris eile hambahaldjaks saanud.
-----
6.
Kui Rudolf õhtul koju jõudis, tundus talle, et midagi on valesti. Pimedusest kostis mingit kummalist sahinat. Nagu oleksid siilid nende aias lehtede sees mütanud. Ainult et praegu oli maikuu ja mingeid korralikke lehti polnud puudele veel tulnudki, rääkimata nende maha langemisest. Mis seal siis toimus?
Kui Rudolf väravani jõudis ja kuulatas, valitses ümberringi täeilik vaikus.
„Ma kuulen juba vaime,“ pomises hambahaldjas ja tegi värava lahti. Järgmisel hetkel oli tal tunne, et ta pole aias üksi. Ta tundis, et peale tema oli seal veel keegi. Aga kes? See keegi nuhutas nüüd ta kätt. Ta oleks ilmselt ehmatusest röögatanud, aga miskipärast tuli ta kurgust vaid vaikne kähin. See oli mingi loom. Päris suur loom. Ja siis tuli Rudolfile meelde.
Ei, see ei olnud võimalik. Kuid nüüd, kui ta silmad olid pimedusega juba harjunud, nägi ta neid täiesti selgelt. Nende aias sõi rohtu terve kari valgeid ükssarvikuid.
Teda haaras korraga hirm.
„Nad panevad Krõõda vangi,“ pomises ta ühele suuremale ja julgemale loomale, keda ta endalegi üllatuseks natuke kramplikult silitas. „Ükssarvikud on ju looduskaitse all.“
Järgmisel hetkel tuligi juba Krõõt uksele.
„Piilu-piilu, piilu-piilu!“ hüüdis ta hellalt loomadele, mispeale viimased müdinal kõik maja ukse ette kappasid ja ringi võtsid.
Rudolf ahmis jahmatusest õhku. Seejärel hakkas ta läbi ükssarvikute endale trepi juurde teed rajama.
Krõõt, kes oli siiani loomadele õunu visanud, katkestas Rudolfit nähes oma tegevuse.
„Kas nad pole armsad!“ lausus ta silmade särades. „Ja teie veel ei uskunud!“ Krõõt vaatas heldinult, kuidas ükssarvikud ahnelt õunu kugistasid.
„Ega neil viga ei ole,“ pomises Rudolf, püüdes välja mõelda moodust, kuidas neist loomadest võimalikult kiiresti vabaneda.
„Mida?“ Võib-olla Krõõt tõesti ei kuulnud, aga võib-olla ta ka teeskles.
„Ma ütlesin, et nad on päris armsad, jah,“ lausus Rudolf nüüd kõvemini. Tegelikult olidki. Siin oli nii suuri kui ka väikeseid ükssarvikuid, viimased hoidsid oma ema külje alla, kuid olid samas ka päris uudishimulikud. Rudolf tundis, kuidas keegi teda jakist õrnalt sikutas. Kui ta ringi keeras, siis oli seal pisike ükssarvik, kes teda oma suurte silmadega uudishimulikult takseeris. Väike ükssarvik oli tõesti armas. Rudolf kummardus ja kudistas väiksekest lõua alt.
„Miks sa neile piilu-piilu ütlesid, ega nad mingid pardid pole?“ küsis Rudolf hetke pärast, kui talle meenus, et ta pidi Krõõda peale ükssarvikute pärast hoopis pahane olema.
Krõõt kehitas õlgu.
„Ma ei teadnud, kuidas neid kutsuda. Aga see meeldis neile vist kõige enam. Ma proovisin veel enne kiss-kiss ja vassu-vassu ka hüüda.“
„Mis sa nendega nüüd edasi plaanid teha?“ küsis Rudolf ettevaatlikult.
„No mis ikka,“ rehmas Krõõt käega. „Kohe hakkab õhtune lüps ja homme panen kuulutused välja.“
„Mis kuulutused?“ kogeles Rudolf. „Õhtune lüps,“ pomises ta veel sama jahmunud häälega.
„Piimamüügi kuulutused loomulikult,“ seletas Krõõt asjalikult. „Ma natuke juba lüpsin. Ja no sa ei küsigi, et kus Lucinda on?“
„Kust ta siis on?“
„Ta tegi ratsutades natuke oma seljale liiga ja siis ma panin ta piimavanni. Pidi hästi mõjuma, ma käisin vahepeal küsimas, et kuidas temaga on.“
„Sa ei saa neid endale jätta,“ lausus viimaks Rudolf tõsiselt. „Nad on ju kellegi omad.“
„Kindel või?“ imestas Krõõt. „Siis oli ju see seapraad, mida sa täna vitsutasid, ka kellegi oma. Ja ma ei hakka magustoidust üldse rääkimagi.“
Rudolf kratsis mõtlikult kukalt.
„Kas sa siis arvad, et need asjad ilmuvad täiesti iseenesest, et nad mitte lihtsalt ei paigutu ümber?“
„Nõud saavad küll iseenesest puhtaks,“ märkis Krõõt. „Ma ei usu, et kellegi teise täpselt samasugused nõud peale sööki puhastena meile paigutusid ja siis neile jälle meie mustad nõud. See oleks ikka päris kole ju.“
„Arvad?“ kõhkles Rudolf. „See tähendab, et need ükssarvikud siis ise tekkisid või?“
Krõõt raputas pead.
„Ma arvan, et nad võisid olemas küll olla enne, aga nad tulid siia. Kui nad oleksid kellegi omad olnud, vaevalt, et nad siis tulnud oleksid.“
„Aga kui keegi seda uurima hakkab?“
„Ma ei tee ju midagi paha,“ mainis Krõõt. „Ja mis siis, kui keegi seda uurima hakkab, et sul on nii suur ja haruldane lohehammaste kollektsioon. Osa neist hammastest peaks ikka kusagil muuseumis olema.“
„Sa käisid minu toas!“ hüüatas Rudolf. Ta oli unustanud hambad enne korralikult ära peita.
„Ei, tegelikult käis seal Lucinda, aga ta otsis ka ainult telekakava. See on su oma süü, et sa selle alati oma tuppa vead.“
„Vabandust, ma unustasin,“ pomises Rudolf.
„Tead, ma pean neid nüüd lüpsma hakkama, muidu muutuvad nad närviliseks,“ leidis Krõõt.
„Kas nende piima võib juua ka või on see ainult välispidiseks tarvitamiseks?“
„Muidugi võib. Sa võid mind aidata, kui viitsid. Keegi peab piima täis ämbrid majja viima,“ seletas Krõõt. „Ja pärast tuleb neile veel õunu anda, siis nad õpivad vagusi olema.“
Kujundanud ja illustreerinud Anni Mäger
Ilmunud talvel 2011
Kirjastus Tänapäev
Nagu ikka ei mäleta ma enam hästi, kuidas tuli mulle mõte kirjutada just hambahaldjatest, aga kui ma nendest juba natukenegi kirjutanud olin, hakkasid kaks nendest minu üllatuseks käituma nagu mu kaks head sõpra. Ja kolmas... Võite ise arvata.
Edasi läks üllatavalt lihtsalt, sest kui ma juba olin otsustanud päris teistsuguse maailma ehk siis Võlumaailma kasuks, leidsin ma hõlpsalt igasuguseid vahvaid tegelasi, kellega peategelased kohtuda võisid - nõiad, teised haldjad, lohed, ükssarvikud jne. Samuti andis päris väljamõeldud maailm hea võimaluse lasta fantaasial vabalt, ilma igasuguste süümepiinadeta, lennata.
Minu hambahaldjad vastupidiselt sellele, kuidas neid enamjaolt on filmides või raamatutes kujutatud, on praktilise meelega asjalikud olevused. Kindlasti inspireerisid mind nende loomisel välismaa lasteraamatute pildid tiibade ja puhvis kleitidega pikaripsmelistest haldjatest - minu jaoks oli enam kui kindel, et üks korralik hambahaldjas selline küll välja näha ei saa. Seega muutsin nad siis rohkem inimlikumaks.
Ja kuigi tegelikult ei soovinud ma oma raamatuga üldse hambahaldja-usku propageerida, sest hamba asemel raha padja alla panev olevus on minu meelest piisavalt jabur, aga samas tundusid väiksed praktilise meelelaadiga sõbralikud olevused piisavalt toredad, et neist kirjutada.
1.
Krõõt ja Lucinda istusid diivanil ja tegid nägu, et loevad. Tegelikult nad kumbki ei lugenud. Ja kumbki teadis, et teine teab. Krõõt ja Lucinda ootasid kannatamatult, et Rudolf koju jõuaks ja viimaks neid piinavasse probleemi mingi selguse tooks. Seni said nad ainult istuda ja närvitseda. Viimaks ei pidanud Lucinda enam vastu ja hüppas püsti.
„Ma lähen ja teen kakaod,“ teatas ta enesekindlalt.
Krõõda silmad lõid särama.
„Tee jah, see rahustab. Tee kohe magusam!“ hüüdis ta.
Lucinda noogutas.
„Ma mõtlesin seda ise ka,“ vastas ta köögi poole lipates.
Viimase nädalaga oli palju muutunud. Krõõt mäletas täpselt, kuidas see kõik alguse oli saanud.
Oli olnud suurepärane päev. Kui Krõõt kodutrepil jalgu puhtaks pühkis, tundus talle, et miski ei saa seda päeva rikkuda. Ta on nüüd kodus ja võib puhata. Lugeda, mängida, kas või midagi head süüa teha. Kuid selgus, et ta eksis. See selgus täpselt siis, kui ta oli maja ukse lahti tõmmanud ja ta oleks peaaegu selle sama ukse külge naelutatud.
Toas hüples Lucinda ja vehkles pika kudumisvardaga.
„Hei, ära nüüd vehi sellega!” Krõõt tõmbus natuke ehmunult ukse taha. Varras vihises temast ohtlikult lähedalt mööda.
„Ma tahan näha, kas see jutt vastab tõele.” Lucinda näol oli keskendunud ilme. Ta tegi paar hüpet ja sirutas seejärel varda midagi pomisedes hoogsalt ette.
„Mis jutt?“ Krõõt piilus kahtlevalt ukse vahelt sisse, enne kui julges viimaks tuppa astuda.
„Ma just lugesin enda kohta, et ma olen võlur. Ma nüüd proovin juba tükk aega, aga ikka ei midagi.“ Lucinda tegi vardaga veel paar äkilist liigutust. Jäi mulje, nagu oleks ta vehklemistrenni tarvis harjutanud.
„Miks sa vardaga vehid?“ küsis Rudolf, kes oli märkamatult Krõõda selja taha uksele jõudnud.
„Mul polnud midagi paremat võtta,“ vastas Lucinda häbelikult.
„Ja miks sa üldse vehid?“ uuris Rudolf edasi.
„Ta arvab, et ta on võlur,“ poetas Krõõt. Seejärel ta ilme selgines. „Oota, mis mõttes sina oled võlur? Kas siis meie ei olegi või?“
Lucinda pööritas vastamise asemel Krõõda poole silmi. Ta ei vaevunud isegi millelegi nii rumalale vastama. Seejärel viskas ta ühe ajakirja Krõõda ja Rudolfi ette lauale.
„Lugege ise!“
Krõõt võttis ajakirja kätte ja luges:
„Hambahaldjas on võlur, kes öösel kogub kokku laste ära tulnud piimahambad.”
„Loe edasi,“ lausus Lucinda põlglikult.
„Hambahaldjas on keskmist kasvu naine, kellel on väga õrn nahk ja kaunid pikad juuksed. Tal on säravad hambad ning võluv naeratus.“
Krõõt asetas ajakirja lauale ja jooksis esikus seisva peegli juurde. Seejärel uuris ta paari minuti jooksul süvenenult oma nahka. Ta ei pannud tähelegi, et Rudolf oli kahvatunud.
„Naine?“ pomises Rudolf, kui ta hakkas esialgsest šokist üle saama. „Kas sa ütlesid „naine?““
„Jaa, ma ütlesin „naine“,“ lausus Krõõt. Ta pöördus Rudolfi poole ja paljastas hambad. „Kuule, kas mul on võluv naeratus?“
Rudolf põrnitses teda mornilt.
„On siis või?“ muutus Krõõt kärsituks. „Ära ole selline tummahammas!“
„Ilus nagu libahundil,“ märkis Rudolf. „Kuulge, kust nad oma andmed võtavad? Miks nad meestest ei kirjuta?“
„See artikkel on nagunii üks nali, ära võta südamesse,“ märkis Krõõt. Ta naeratas kergendusega. Ta oli oma naeratusega tegelikult rahule jäänud.
„Mida?“ hüüdis Lucinda. „Sa arvad, et meil ei ole siis rohkem võluvõimeid, kui hamba kättesaamiseks tarvis on?“ Ta oli viimased paar minutit ebaõnnestunult püüdnud vardaga laual olevat suhkrutoosi nihutada. Ta oli selle käigus ainult kogemata ühe klaasi ümber lükanud ja ennast vehkides päris higiseks ajanud.
„Isegi kui on, siis vaevalt et see varras sind kuidagi aitab,“ märkis Rudolf. „Sa peaksid võlukepi hankima.“
Lucinda näole ilmus naeratus.
„Kuule, see on hea mõte. Ma võin seda mõnelt nõiaõpilaselt laenata.“
„Nad ei tohi neid välja anda,“ hüüdis Krõõt peegli eest.
„Äh, nad on veel väiksed ja rumalad. Küll nad annavad,“ lõi Lucinda muretult käega.
„Mind muutis see artikkel ikka veidi murelikuks,“ lausus viimaks Rudolf. „Täpsemalt see, et meestest ei olnudki juttu.“
„Küllap see oli neil mingi näpukas, ära nüüd muretse,“ lohutas Krõõt.
Rudolf noogutas.
„Ma lähen mõni päev raamatukokku ja püüan seal midagi täpsemalt uurida.“ Ta püüdis teeselda muretust, kuid kahtlus näris siiski ta hinge.
„Just!“ hüüdis Lucinda. „Ja mina lähen ükspäev nõidade kooli juurde ja katsun mõnelt ullikeselt nõiahakatiselt võlukeppi laenata.“
Krõõt noogutas hajameelselt. See õrna näonaha kohta käinud jutt oli ta natuke murelikuks teinud. Ta naeratus oli küll kaunis, kuid kevaditi ilmusid ta näole üksikud tedretähnid. Äkki see tähendas, et ta polegi täisväärtuslik hambahaldjas?
Krõõt ei suutnud uskuda, et neile polnud varem keegi sellistest asjadest rääkinud. Huvitav, mida nad veel ei teadnud? Ometigi polnud nad ju päris eile hambahaldjaks saanud.
-----
6.
Kui Rudolf õhtul koju jõudis, tundus talle, et midagi on valesti. Pimedusest kostis mingit kummalist sahinat. Nagu oleksid siilid nende aias lehtede sees mütanud. Ainult et praegu oli maikuu ja mingeid korralikke lehti polnud puudele veel tulnudki, rääkimata nende maha langemisest. Mis seal siis toimus?
Kui Rudolf väravani jõudis ja kuulatas, valitses ümberringi täeilik vaikus.
„Ma kuulen juba vaime,“ pomises hambahaldjas ja tegi värava lahti. Järgmisel hetkel oli tal tunne, et ta pole aias üksi. Ta tundis, et peale tema oli seal veel keegi. Aga kes? See keegi nuhutas nüüd ta kätt. Ta oleks ilmselt ehmatusest röögatanud, aga miskipärast tuli ta kurgust vaid vaikne kähin. See oli mingi loom. Päris suur loom. Ja siis tuli Rudolfile meelde.
Ei, see ei olnud võimalik. Kuid nüüd, kui ta silmad olid pimedusega juba harjunud, nägi ta neid täiesti selgelt. Nende aias sõi rohtu terve kari valgeid ükssarvikuid.
Teda haaras korraga hirm.
„Nad panevad Krõõda vangi,“ pomises ta ühele suuremale ja julgemale loomale, keda ta endalegi üllatuseks natuke kramplikult silitas. „Ükssarvikud on ju looduskaitse all.“
Järgmisel hetkel tuligi juba Krõõt uksele.
„Piilu-piilu, piilu-piilu!“ hüüdis ta hellalt loomadele, mispeale viimased müdinal kõik maja ukse ette kappasid ja ringi võtsid.
Rudolf ahmis jahmatusest õhku. Seejärel hakkas ta läbi ükssarvikute endale trepi juurde teed rajama.
Krõõt, kes oli siiani loomadele õunu visanud, katkestas Rudolfit nähes oma tegevuse.
„Kas nad pole armsad!“ lausus ta silmade särades. „Ja teie veel ei uskunud!“ Krõõt vaatas heldinult, kuidas ükssarvikud ahnelt õunu kugistasid.
„Ega neil viga ei ole,“ pomises Rudolf, püüdes välja mõelda moodust, kuidas neist loomadest võimalikult kiiresti vabaneda.
„Mida?“ Võib-olla Krõõt tõesti ei kuulnud, aga võib-olla ta ka teeskles.
„Ma ütlesin, et nad on päris armsad, jah,“ lausus Rudolf nüüd kõvemini. Tegelikult olidki. Siin oli nii suuri kui ka väikeseid ükssarvikuid, viimased hoidsid oma ema külje alla, kuid olid samas ka päris uudishimulikud. Rudolf tundis, kuidas keegi teda jakist õrnalt sikutas. Kui ta ringi keeras, siis oli seal pisike ükssarvik, kes teda oma suurte silmadega uudishimulikult takseeris. Väike ükssarvik oli tõesti armas. Rudolf kummardus ja kudistas väiksekest lõua alt.
„Miks sa neile piilu-piilu ütlesid, ega nad mingid pardid pole?“ küsis Rudolf hetke pärast, kui talle meenus, et ta pidi Krõõda peale ükssarvikute pärast hoopis pahane olema.
Krõõt kehitas õlgu.
„Ma ei teadnud, kuidas neid kutsuda. Aga see meeldis neile vist kõige enam. Ma proovisin veel enne kiss-kiss ja vassu-vassu ka hüüda.“
„Mis sa nendega nüüd edasi plaanid teha?“ küsis Rudolf ettevaatlikult.
„No mis ikka,“ rehmas Krõõt käega. „Kohe hakkab õhtune lüps ja homme panen kuulutused välja.“
„Mis kuulutused?“ kogeles Rudolf. „Õhtune lüps,“ pomises ta veel sama jahmunud häälega.
„Piimamüügi kuulutused loomulikult,“ seletas Krõõt asjalikult. „Ma natuke juba lüpsin. Ja no sa ei küsigi, et kus Lucinda on?“
„Kust ta siis on?“
„Ta tegi ratsutades natuke oma seljale liiga ja siis ma panin ta piimavanni. Pidi hästi mõjuma, ma käisin vahepeal küsimas, et kuidas temaga on.“
„Sa ei saa neid endale jätta,“ lausus viimaks Rudolf tõsiselt. „Nad on ju kellegi omad.“
„Kindel või?“ imestas Krõõt. „Siis oli ju see seapraad, mida sa täna vitsutasid, ka kellegi oma. Ja ma ei hakka magustoidust üldse rääkimagi.“
Rudolf kratsis mõtlikult kukalt.
„Kas sa siis arvad, et need asjad ilmuvad täiesti iseenesest, et nad mitte lihtsalt ei paigutu ümber?“
„Nõud saavad küll iseenesest puhtaks,“ märkis Krõõt. „Ma ei usu, et kellegi teise täpselt samasugused nõud peale sööki puhastena meile paigutusid ja siis neile jälle meie mustad nõud. See oleks ikka päris kole ju.“
„Arvad?“ kõhkles Rudolf. „See tähendab, et need ükssarvikud siis ise tekkisid või?“
Krõõt raputas pead.
„Ma arvan, et nad võisid olemas küll olla enne, aga nad tulid siia. Kui nad oleksid kellegi omad olnud, vaevalt, et nad siis tulnud oleksid.“
„Aga kui keegi seda uurima hakkab?“
„Ma ei tee ju midagi paha,“ mainis Krõõt. „Ja mis siis, kui keegi seda uurima hakkab, et sul on nii suur ja haruldane lohehammaste kollektsioon. Osa neist hammastest peaks ikka kusagil muuseumis olema.“
„Sa käisid minu toas!“ hüüatas Rudolf. Ta oli unustanud hambad enne korralikult ära peita.
„Ei, tegelikult käis seal Lucinda, aga ta otsis ka ainult telekakava. See on su oma süü, et sa selle alati oma tuppa vead.“
„Vabandust, ma unustasin,“ pomises Rudolf.
„Tead, ma pean neid nüüd lüpsma hakkama, muidu muutuvad nad närviliseks,“ leidis Krõõt.
„Kas nende piima võib juua ka või on see ainult välispidiseks tarvitamiseks?“
„Muidugi võib. Sa võid mind aidata, kui viitsid. Keegi peab piima täis ämbrid majja viima,“ seletas Krõõt. „Ja pärast tuleb neile veel õunu anda, siis nad õpivad vagusi olema.“
