Täiesti tavaline perekond
11-aastane Tim leiab, et tema perekond käitub uskumatult veidralt: ema läheb sussides tööle, isa kõnetab poes mannekeeni, õde istub parklas võõrasse autosse. Ja ise on nad sellega täiesti rahul! Tim otsustab hakata blogi pidama ja kõik kummalised juhtumised sinna üles kirjutada.
Kujundanud Dan Mikkin
Ilmunud suvel 2010
Kirjastus Tänapäev
Raamatut oli lõbus kirjutada, kuid ühel hetkel sain ma aru, et sel võiks ikka ka mingi läbiv süžeeliin olla. Mõtlesin, et üks peategelane võiks pidada blogi, seeläbi sai käsikiri suurema mõtestatuse. Nii mõnedki lood raamatus on veidi elust maha kirjutatud – näiteks lugu ühele Tartu tänavale kolinud filmivõtetest, kes kimbutasid tööleruttajat, ühe suguvõsa perepärimuses liikuv legend rootsi kuninglikest esivanematest või lugu isa leivasõltuvusest. Ning kes ei oleks kuulnud pappkastiga mahajäetud hüljatud kutsikatest?
Kujundanud Dan Mikkin
Ilmunud suvel 2010
Kirjastus Tänapäev
Raamatut oli lõbus kirjutada, kuid ühel hetkel sain ma aru, et sel võiks ikka ka mingi läbiv süžeeliin olla. Mõtlesin, et üks peategelane võiks pidada blogi, seeläbi sai käsikiri suurema mõtestatuse. Nii mõnedki lood raamatus on veidi elust maha kirjutatud – näiteks lugu ühele Tartu tänavale kolinud filmivõtetest, kes kimbutasid tööleruttajat, ühe suguvõsa perepärimuses liikuv legend rootsi kuninglikest esivanematest või lugu isa leivasõltuvusest. Ning kes ei oleks kuulnud pappkastiga mahajäetud hüljatud kutsikatest?
Tim ärkas hommikul valju röögatuse peale. Ta nägi parajasti unes, et lööb oma jalgpallivõistkonnaga naaberkooli vastu mängides lisaajal otsustava värava. Kõik nende kooli poolehoidjad tõusid püsti ja algas kõrvulukustav lärm. Tim vaatas ringi – kõik plaksutasid ja lehvitasid talle. Ta säras uhkusest. Ta oli kangelane. Tim vaatas rahvast ja ta süda juubeldas. Kuid millegipärast karjus see rahvas ta ema häälega. Ema on ka siin, mõtles Tim veel rõõmsamalt. Ema on mu üle rõõmus.
Ema on …
Ta avas korraga silmad ega saanud tükk aega mitte millestki aru. Ema seisis toa uksel, vehkis mingi nutsakaga ja karjus hüsteeriliselt.
„Mis, pagan, see on!?“ kriiskas ema.
Nii vihasena oli Tim teda viimati kaks aastat tagasi näinud. Siis oli Tim kogemata isa ülemusele jalgrattaga otsa sõitnud. Ega tema siis teadnud, et see ülemus nende aias põõsaste vahel käpuli oli, uurides, millised ema istutatud kollaste rooside võrsed täpsemalt välja näevad. Selle meenutamine tõi Timile tahtmatult naeratuse näole. Hetk hiljem ta mõistis, et naeratus niisuguses olukorras on hullem kui härjale punane rätt.
„Kes selle kappi pani!?“ karjus ema edasi.
„Kuule, rahune nüüd maha,“ sõnas äkki uksele tulnud isa, emal ümbert kinni võttes. „Sa ei lase ju tal selgitada, kui niiviisi lärmad.“
Tim ohkas. Isa ei osanud ka kunagi õigel ajal vait olla. Vähemalt oli ta mõneks ajaks tule enda peale võtnud.
„Ma ei lärma!“ karjus ema nüüd isale. „Ma tahan teada, miks surnud hiir külmkapis on? Ma pidin ennast surnuks ehmatama, kui sealt külmutatud marju otsisin. Sinu arvates on see normaalne, jah?“
„Sa ei lase tal ju rääkida,“ ütles isa uuesti. „Kuula, mis tal öelda on.“
Tim oleks võinud kihla vedada, et märkas isa suurnurgas väikest vandeseltslaslikku naeratust.
„Tal pole midagi öelda. See on ennekuulmatu,“ torises ema. „See on surnud hiir. Kas sa näed? Surnud hiir külmkapis!“ Ema pistis isale hiirega kilekoti nina alla.
Isa astus nägu krimpsutades sammu tagasi.
Ema sai sellest veel hoogu juurde. „Sulle ka ei meeldi see, jah? Huvitav, miks?“ tänitas ta. „Aga sellist külmkapis tahaksid kohata või?“
„Mina panin selle sinna.“ Leen seisis öösärgi väel Timi toalävel.
Ema ahmis õhku. Isa kergitas imestunult kulmu. Tim tundis hetkeks kergendust. Siis meenus talle, et see oli tegelikult tema mõte olnud.
„Mina käskisin tal selle sinna panna,“ tunnistas ta.
Ema ja isa pöördusid jälle teda vaatama.
„Sest ta arvas, et teil võib sellest viinast kahju olla, millega me hiirt prepareerida tahtsime,“ jätkas Leen.
„Meil on vaja seda koolis bioloogia tunni jaoks teha“ ütles jälle Tim.
Ema ja isa sarnanesid nüüd mingite lindudega, kelle pead käivad viuh ja viuh ühelt poolt teisele. Võimalik, et öökullidega.
„Mis viinast?“ sosistas ema, kui ta pea oli viimaks mõni sekund ühe koha peal olnud. „Mis viinast meil kahju on?“
Isa köhatus oli natuke kurjakuulutav. Timile meenus, et ta oli midagi sellist kuulnud eelmisel talvel, kui oli lumepalliga ühe ukseklaasi sisse visanud. Leenile meenus, et isa oli köhatanud samamoodi siis, kui Leen oli kord ilma kiivrita jalgrattaga sõitma läinud.
„Me tahtsime seda hiirt prepareerida,“ lausus Leen nüüd päris aeglaselt. Nii aeglaselt, et Tim kartis isa ja ema arvavat, et Leen peab neid mingiteks pooletoobisteks. „Ja selleks läheb vaja piiritust või siis hädapärast viina.”
„Kas teil kästakse koolis selliseid asju teha?“ küsis viimaks isa.
Tim kehitas õlgu. „Otseselt mitte, aga …“
„Aga me tahtsime olla eriti tublid,“ lisas Leen kiiresti.
Ema ohkas ja vaatas küsivalt isa poole. Ta ei suutnud otsustada, mida teha eriti tublide lastega, kes tahavad terve pudeli head sokiviina surnud hiire peale valada.
***
„Kus leib on?” Isa hääl kõmises üle söögitoa.
Leen oigas. „Hakkab peale,“ pomises ta täpselt nii kõvasti, et ka isa seda tingimata kuuleks.
Ema kahvatas.
Isa vaatas etteheitvalt ühelt näolt teisele.
„Kutsu mind, kui see läbi on,” sosistas Leen Timile ja marssis oma tuppa. Ta juba teadis, mis järgneb. Nimelt oli nende isal leivaga oma suhe, päris eriline suhe. Ta ei saanud mitte ühtegi toitu ilma leivata süüa. „Ma ei saa muidu kõhtu täis,” kaebas ta. Isa sõi leiba isegi pitsa ja võileivatordi kõrvale. Ka välismaale komandeeringusse minnes võttis ta endaga pätsi leiba kaasa. Haruldased polnud juhud, kus ta tähtsal vastuvõtul ühe käega mingit peent delikatessi sõi ning teisega taskus salaja leiba murdis ja endale suhu pani. Igatahes püüdsid kõik kodus nii hästi või halvasti leiva eest hoolitseda, nagu oskasid, sest kui see oli ootamatult otsa saanud, oli isa alati tige ja morn ning see oli lihtsalt tüütu.
Isa vaatas ikka veel etteheitvalt emale otsa. „Sa ei saanud siis helistada ja ütelda, et leib on otsas,” sisistas ta lõpuks vihaselt.
„Mul polnud meeles,” pomises ema. Isale oli sellises olukorras mõttetu midagi selgitada. Ema ei püüdnudki seda teha, ta istus lihtsalt laua taga ja pööritas väsinult silmi.
„Mis selle leivaga juhtus, mis ma eile tõin?“ päris isa.
„Noh,” alustas ema, „mis sellega ikka juhtus, ära söödi loomulikult. Katrin käis siin ja me tegime kuumi juustuvõileibu.”
„Kas neid tavaliselt saiaga ei tehta või?” küsis isa ikka veel tigedalt.
„Võib-olla tehakse, mis siis? Meie tegime igal juhul leivaga,” õiendas ema vastu. „Ja eks juba nimigi ütleb, et kuum juustuvõileib.”
Isa põrnitses löödult õhtusööki. Riis juurviljade ja kalapulkadega auras laual isuäratavalt. Isale ei mõjunud see aga sugugi kutsuvalt.
„Kuule, saa sellest nüüd üle, et leiba ei ole,” ütles ema lepitavalt. Ema arvates oli isa tobe, aga ta oli alla andnud. „See on sul lihtsalt mingi psühholoogiline probleem. Ka ilma leivata saab kõhu täis, kõik on ainult mõtlemises kinni,“ rääkis ta niisuguses olukorras alati.
„Nii hea toit oleks olnud ...” sõnas isa peaaegu kurvalt.
„See ongi hea toit. Istu maha ja hakka sööma,” ütles ema väsinult. „Mina igal juhul olen juba nälga suremas.“
„Ma siis käin kähku ära,” poetas isa natuke leplikumalt ja võttis külmiku pealt autovõtmed.
„Kus?!” hüüatas ema. „Me pidime ju kõik sööma hakkama. Üle hulga aja oled sa õhtusöögi ajaks koju jõudnud, ja lapsed on näljased.”
„Leiba ju ei ole!” hüüatas isa ja tormas minema.
„Idikas,” pomises ema.
„Mul on nälg,” lausus Tim. „Me ei pea teda ju ära ootama?”
„Muidugi ei pea. Mine kutsu Leen. Hakkame sööma.”
Ema on …
Ta avas korraga silmad ega saanud tükk aega mitte millestki aru. Ema seisis toa uksel, vehkis mingi nutsakaga ja karjus hüsteeriliselt.
„Mis, pagan, see on!?“ kriiskas ema.
Nii vihasena oli Tim teda viimati kaks aastat tagasi näinud. Siis oli Tim kogemata isa ülemusele jalgrattaga otsa sõitnud. Ega tema siis teadnud, et see ülemus nende aias põõsaste vahel käpuli oli, uurides, millised ema istutatud kollaste rooside võrsed täpsemalt välja näevad. Selle meenutamine tõi Timile tahtmatult naeratuse näole. Hetk hiljem ta mõistis, et naeratus niisuguses olukorras on hullem kui härjale punane rätt.
„Kes selle kappi pani!?“ karjus ema edasi.
„Kuule, rahune nüüd maha,“ sõnas äkki uksele tulnud isa, emal ümbert kinni võttes. „Sa ei lase ju tal selgitada, kui niiviisi lärmad.“
Tim ohkas. Isa ei osanud ka kunagi õigel ajal vait olla. Vähemalt oli ta mõneks ajaks tule enda peale võtnud.
„Ma ei lärma!“ karjus ema nüüd isale. „Ma tahan teada, miks surnud hiir külmkapis on? Ma pidin ennast surnuks ehmatama, kui sealt külmutatud marju otsisin. Sinu arvates on see normaalne, jah?“
„Sa ei lase tal ju rääkida,“ ütles isa uuesti. „Kuula, mis tal öelda on.“
Tim oleks võinud kihla vedada, et märkas isa suurnurgas väikest vandeseltslaslikku naeratust.
„Tal pole midagi öelda. See on ennekuulmatu,“ torises ema. „See on surnud hiir. Kas sa näed? Surnud hiir külmkapis!“ Ema pistis isale hiirega kilekoti nina alla.
Isa astus nägu krimpsutades sammu tagasi.
Ema sai sellest veel hoogu juurde. „Sulle ka ei meeldi see, jah? Huvitav, miks?“ tänitas ta. „Aga sellist külmkapis tahaksid kohata või?“
„Mina panin selle sinna.“ Leen seisis öösärgi väel Timi toalävel.
Ema ahmis õhku. Isa kergitas imestunult kulmu. Tim tundis hetkeks kergendust. Siis meenus talle, et see oli tegelikult tema mõte olnud.
„Mina käskisin tal selle sinna panna,“ tunnistas ta.
Ema ja isa pöördusid jälle teda vaatama.
„Sest ta arvas, et teil võib sellest viinast kahju olla, millega me hiirt prepareerida tahtsime,“ jätkas Leen.
„Meil on vaja seda koolis bioloogia tunni jaoks teha“ ütles jälle Tim.
Ema ja isa sarnanesid nüüd mingite lindudega, kelle pead käivad viuh ja viuh ühelt poolt teisele. Võimalik, et öökullidega.
„Mis viinast?“ sosistas ema, kui ta pea oli viimaks mõni sekund ühe koha peal olnud. „Mis viinast meil kahju on?“
Isa köhatus oli natuke kurjakuulutav. Timile meenus, et ta oli midagi sellist kuulnud eelmisel talvel, kui oli lumepalliga ühe ukseklaasi sisse visanud. Leenile meenus, et isa oli köhatanud samamoodi siis, kui Leen oli kord ilma kiivrita jalgrattaga sõitma läinud.
„Me tahtsime seda hiirt prepareerida,“ lausus Leen nüüd päris aeglaselt. Nii aeglaselt, et Tim kartis isa ja ema arvavat, et Leen peab neid mingiteks pooletoobisteks. „Ja selleks läheb vaja piiritust või siis hädapärast viina.”
„Kas teil kästakse koolis selliseid asju teha?“ küsis viimaks isa.
Tim kehitas õlgu. „Otseselt mitte, aga …“
„Aga me tahtsime olla eriti tublid,“ lisas Leen kiiresti.
Ema ohkas ja vaatas küsivalt isa poole. Ta ei suutnud otsustada, mida teha eriti tublide lastega, kes tahavad terve pudeli head sokiviina surnud hiire peale valada.
***
„Kus leib on?” Isa hääl kõmises üle söögitoa.
Leen oigas. „Hakkab peale,“ pomises ta täpselt nii kõvasti, et ka isa seda tingimata kuuleks.
Ema kahvatas.
Isa vaatas etteheitvalt ühelt näolt teisele.
„Kutsu mind, kui see läbi on,” sosistas Leen Timile ja marssis oma tuppa. Ta juba teadis, mis järgneb. Nimelt oli nende isal leivaga oma suhe, päris eriline suhe. Ta ei saanud mitte ühtegi toitu ilma leivata süüa. „Ma ei saa muidu kõhtu täis,” kaebas ta. Isa sõi leiba isegi pitsa ja võileivatordi kõrvale. Ka välismaale komandeeringusse minnes võttis ta endaga pätsi leiba kaasa. Haruldased polnud juhud, kus ta tähtsal vastuvõtul ühe käega mingit peent delikatessi sõi ning teisega taskus salaja leiba murdis ja endale suhu pani. Igatahes püüdsid kõik kodus nii hästi või halvasti leiva eest hoolitseda, nagu oskasid, sest kui see oli ootamatult otsa saanud, oli isa alati tige ja morn ning see oli lihtsalt tüütu.
Isa vaatas ikka veel etteheitvalt emale otsa. „Sa ei saanud siis helistada ja ütelda, et leib on otsas,” sisistas ta lõpuks vihaselt.
„Mul polnud meeles,” pomises ema. Isale oli sellises olukorras mõttetu midagi selgitada. Ema ei püüdnudki seda teha, ta istus lihtsalt laua taga ja pööritas väsinult silmi.
„Mis selle leivaga juhtus, mis ma eile tõin?“ päris isa.
„Noh,” alustas ema, „mis sellega ikka juhtus, ära söödi loomulikult. Katrin käis siin ja me tegime kuumi juustuvõileibu.”
„Kas neid tavaliselt saiaga ei tehta või?” küsis isa ikka veel tigedalt.
„Võib-olla tehakse, mis siis? Meie tegime igal juhul leivaga,” õiendas ema vastu. „Ja eks juba nimigi ütleb, et kuum juustuvõileib.”
Isa põrnitses löödult õhtusööki. Riis juurviljade ja kalapulkadega auras laual isuäratavalt. Isale ei mõjunud see aga sugugi kutsuvalt.
„Kuule, saa sellest nüüd üle, et leiba ei ole,” ütles ema lepitavalt. Ema arvates oli isa tobe, aga ta oli alla andnud. „See on sul lihtsalt mingi psühholoogiline probleem. Ka ilma leivata saab kõhu täis, kõik on ainult mõtlemises kinni,“ rääkis ta niisuguses olukorras alati.
„Nii hea toit oleks olnud ...” sõnas isa peaaegu kurvalt.
„See ongi hea toit. Istu maha ja hakka sööma,” ütles ema väsinult. „Mina igal juhul olen juba nälga suremas.“
„Ma siis käin kähku ära,” poetas isa natuke leplikumalt ja võttis külmiku pealt autovõtmed.
„Kus?!” hüüatas ema. „Me pidime ju kõik sööma hakkama. Üle hulga aja oled sa õhtusöögi ajaks koju jõudnud, ja lapsed on näljased.”
„Leiba ju ei ole!” hüüatas isa ja tormas minema.
„Idikas,” pomises ema.
„Mul on nälg,” lausus Tim. „Me ei pea teda ju ära ootama?”
„Muidugi ei pea. Mine kutsu Leen. Hakkame sööma.”
