Saladuslik päevik
Neli last – Kerttu, Liisbet, Oliver ja Kaspar – leiavad vanalt pööningult salapärase päeviku. Päevikust selgub, et selle omanik, nõiatüdruk Saara, on vaimude maailmas vangis ning palub abi enda vabastamiseks. Selleks peavad lapsed lahendama mitmeid keerulisi ning ohtlikke ülesandeid. Abistajate leidlikkusele ja vaprusele vaatamata ähvardab kogu ettevõtmine nurjuda. Reeli Reinaus on õppinud teoloogiat ja folkloristikat, ehk on sellest tuge saanud ka tema huvi kõige salapärase ja müstilise vastu. Lisaks kirjutamisele naudib ta häid filme ja matkamist. “Saladuslik päevik” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta lastejutuvõistlusel II koha.
Kujundanud Dan Mikkin
Ilmunud sügisel 2008
Kirjastus Tänapäev
Minu esimene lasteraamat. Vist umbes samal ajal, kui ma seda alustasin, märkasin Sirbis teadet kirjastuse Tänapäev, Tähekese ja Lastekirjanduse keskuse poolt korraldatava lastejutuvõistluse kohta. Otsustasin siis proovida. Võimalik, et see andis mulle ka motiivi raamat ühe jutiga valmis kirjutada, sest tähtajani oli umbes 1,5 kuud.
Raamatus peavad neli last päästma ühe tüdruku, kelle päeviku nad pööningult leiavad. Selleks peavad nad hankima nõiduseks vajalikke asju ja täitma erinevaid ülesandeid. Püüdsin lisaks loo jutustamisele põimida teosesse ka veidi harivaid lõike, lootuses et see tekitaks lugejas huvi usundilise maailmapildi vastu.
Olgugi, et ma ei arvanud, et mu käsikiri väga halb oleks, oli teine koht võistlusel kahtlemata suur üllatus. Igal juhul andis see julgust juurde edasi kirjutada.
Kujundanud Dan Mikkin
Ilmunud sügisel 2008
Kirjastus Tänapäev
Minu esimene lasteraamat. Vist umbes samal ajal, kui ma seda alustasin, märkasin Sirbis teadet kirjastuse Tänapäev, Tähekese ja Lastekirjanduse keskuse poolt korraldatava lastejutuvõistluse kohta. Otsustasin siis proovida. Võimalik, et see andis mulle ka motiivi raamat ühe jutiga valmis kirjutada, sest tähtajani oli umbes 1,5 kuud.
Raamatus peavad neli last päästma ühe tüdruku, kelle päeviku nad pööningult leiavad. Selleks peavad nad hankima nõiduseks vajalikke asju ja täitma erinevaid ülesandeid. Püüdsin lisaks loo jutustamisele põimida teosesse ka veidi harivaid lõike, lootuses et see tekitaks lugejas huvi usundilise maailmapildi vastu.
Olgugi, et ma ei arvanud, et mu käsikiri väga halb oleks, oli teine koht võistlusel kahtlemata suur üllatus. Igal juhul andis see julgust juurde edasi kirjutada.
Lapsed hiilisid pööningule. Vaikselt, et keegi ei märkaks. Pööning oli täis vanaaegset mööblit ja muud träni. Siin-seal vedelesid suured kastid vanade mänguasjade, riiete ja raamatutega. Õhus oli tunda tolmu lõhna ja põnevuse hõngu. Tillukesest nelinurksest aknast immitses nõrka valgust.
Kerttu läks ühe kastivirna juurde ja tõstis mitu kasti üksteise pealt ära. Seejärel võttis ta viimasest kastist kõik raamatud välja – selle põhjas lebas lillasse siidpaberisse mähitud nelinurkne ese. Kerttu võttis selle ettevaatlikult kätte ja harutas paberist lahti. Seejärel avas ta päeviku, mille lehed oli tihedalt vanaaegses kirjas täis kirjutatud.
„Gooti tähed,” sosistas Oliver.
”Kust sa tead?” imestas Liisbet.
„Tean, noh,” rehmas Oliver käega.
Kerttu otsis päevikus pingsalt üht kindlalt kohta. „Näete, see on siin,” näitas ta viimaks. Ta vaatas teistele pidulikult otsa.
„Loe juba,” müksas teda Oliver.
Kerttu tõmbas hinge ja alustas lugemisega: „Minu nimi on Saara ja ma olen üheksa-aastane. Ma olen täiesti tavaline tüdruk. Või õigemini – olin. Mu vanaema oli nõid. Kord, kui teda kodus polnud, tahtsin ma samuti proovida nõidust, mida temalt olin õppinud. Aga nii mu hing kui ka keha kadusid vaimude maailma ja ma ei osanud enam tagasi tulla. Mu vanaema, kes oleks saanud mind aidata, suri, ja nii jäingi ma siia. Ma ei saa enne tagasi, kui neli last pole end minu asemel nõia õpilasteks muutnud. Mind on võimalik vangistusest päästa vaid siis, kui kaks poissi ja kaks tüdrukut täiskuu ööl nelja tee ristil järgmise riituse läbi teevad.”
„Mis see riitus on?” küsis Liisbet vahele.
„See peaks olema mingi kultuslik toiming,“ seletas Oliver.
„Mis see kultuslik tähendab?“ uuris Liisbet edasi.
„Ma ei oska seletada,“ ütles Oliver kärsitult. „Vaatame pärast kuskilt järele.”
Kerttu luges edasi: „Nad peavad segama etteantud ainetest nõiajoogi ning võitlema täiskuuööl selle aurus vaimude maailma olenditega, kes mind vangis hoiavad. Ainult nii on mul võimalik saada tagasi inimeste juurde. Aga juhul, kui nad seda ei suuda või midagi valesti läheb, siis tabab neid sama saatus nagu mind.”
„Loe edasi!” nõudis Oliver.
„Edasi ei ole,” ütles Kerttu. „Edasi on ainult nimekiri asjadest, mida selleks nõiduseks vaja läheb.”
„Mis asjad need on?” päris Liisbet.
„Te ei taha teada,” ütles Kerttu. „Need on kõik mingid imelikud asjad.” Ta sulges päeviku.
Samal hetkel, kui Kerttu lugemise lõpetas ja päeviku sulges, märkasid lapsed oma üllatuseks pööningu nurgas rohekat valgust. Valguses märkasid nad umbes nendevanust tüdrukut, kes kõlgutas suurel riidekirstul istudes jalgu ja viipas neile.
„Saara, me aitame sind,” sosistas Kerttu, olles isegi oma julgusest ehmunud.
Valgus kadus sama äkki kui see ilmunud oli ning pööningut tabas ootamatu tuulehoog. See tõi neile ninna vanade raamatute ja kopituse hõngu. Lapsed vaatasid natuke hirmunult üksteisele otsa.
„See ei olnudki nali,” sosistas Liisbet.
„Kelle me neljandaks võtame?” küsis Oliver.
„Minu loomulikult,” kõlas hääl, mille peale kõik kolm võpatasid. Pööningu uksel seisis umbes üheteistkümne-kaheteistkümneaastane tumeda siilipeaga poiss. Ta pruunid silmad välkusid iseteadvalt, kui ta Kerttut, Liisbetti ja Oliveri silmitses.
„Miks sa me järgi luurasid?” küsis vihaselt Kerttu, kes esimesena ehmatusest toibus.
Tulija muigas: „Ma ei luuranudki tegelikult. Ema kutsus nimelt sind ja su külalisi sööma. Aga kui ma üles tulles kuulsin, et tegemist on mingi saladusega, siis panin ma oma hiilimisoskused proovile.”
***
„Vaene konn,” sosistas Liisbet.
Lapsed seisid Kaspari ja Kerttu maja taga aias, põõsaste varjus. Kõik vaatasid, kuidas Kaspar hoiab ühes käes konna ja teises suurt punase peaga puude lõhkumise kirvest.
Kaspar saatis talle tigeda pilgu. „Vali siis – kas Saara või konn,” sõnas ta. „Ja vali kähku, sest ega mulle ka ei meeldi seda libedat elukat enda käes hoida ja teda kohe hakkima hakata.”
„No te teate, et Saara,” hüüdis Liisbet. „Mul on lihtsalt sellest konnast nii kahju.”
„Tee see ära, Kaspar,” ütles Oliver. „Pole mõtet seda plikade virinat kuulata.”
„Kas ma löön enne ta uimaseks ja siis lõikan jala, või kuidas see käibki?” küsis Kaspar.
„Kuidas see käib?” hüüatas Kerttu. „Tee nagu meeldib, aga ära meid üksikasjadesse palun pühenda, eks!” Ta võttis Liisbetil käest ja nad taganesid maja poole.
Kaspar tõstis kirve.
„Oota!” hüüatas äkki Liisbet ja jooksis poiste juurde tagasi. „Minu vanaisa!”
„Mis su vanaisaga on?” Kaspar lasi kirve alla.
„Minu vanaisa saatis meile just pool siga. Äkki on seal maks sees?”
„Kuidas see antud olukorraga seondub?” ei taibanud Oliver. „Mis see siga ja maks siia puutuvad?”
„Niimoodi puutuvad, et loe enne ikka kõik korralikult läbi,” ütles Liisbet. „Seal oli öeldud, et kas konnakoib või mõne elusolendi maks.”
„Siseorganid võetakse tegelikult tavaliselt välja pärast sea tapmist” ütles Kaspar. „Aga proovida muidugi võib.” Teistele tundus, et ta hingas kergendatult.
„Ma uurin selle homseks välja ja siis ma annan teada,” seletas Liisbet. Konna pääsemine oli talle suureks kergenduseks. Või kui mitte pääsemine, siis see, et ta sai hirmsat sündmust edasi lükata.
„Ei, sa lähed kohe!” käsutas Kaspar. Ta tundis, et võib käsutada, sest tema oli see, kes otsustas konna elu üle. „Võta Kerttu ratas ja käi ära!”
Liisbet vaatas Kasparile üllatunult otsa. „Ma võin ju homme ka öelda.”
„Ei või,” vastas poiss otsustavalt. „Sa vaatad praegu, sest meil on see tänase päeva plaanis. Kui pole maksa, võtame konna – ja kohe! Selge?”
„Kes sinust ülemuse tegi?” Kerttu oli venna käitumise peale nördinud.
„Me laseme praegu hea konna käest, kui me pole maksas kindlad. Meil on iga päev arvel, kas te siis ei mõista?” Kaspar vaatas vihaselt ringi.
„Hea küll, ma lähen käin ära,” Liisbet püüdis tüli vältida. „Kuidas ma selle maksa ära tunnen?”
„Küsi emalt,” soovitas Kerttu.
„Vaata entsüklopeediast,” torkas Kaspar.
„Kui sa saad, siis võta sealt tükk ja too kaasa, me saame selle siin ka sügavkülma panna,” ütles Oliver. „Siis on kõik asjad ühes kohas,” lisas ta.
„Olgu, ma püüan. Näeme siis varsti.”
„Kui oled teada saanud, siis helista.” Kaspar püüdis ennist käitumist heastada. „Meil pole ju aega,” ütles ta veel kord, justkui enda õigustuseks.
Kerttu läks ühe kastivirna juurde ja tõstis mitu kasti üksteise pealt ära. Seejärel võttis ta viimasest kastist kõik raamatud välja – selle põhjas lebas lillasse siidpaberisse mähitud nelinurkne ese. Kerttu võttis selle ettevaatlikult kätte ja harutas paberist lahti. Seejärel avas ta päeviku, mille lehed oli tihedalt vanaaegses kirjas täis kirjutatud.
„Gooti tähed,” sosistas Oliver.
”Kust sa tead?” imestas Liisbet.
„Tean, noh,” rehmas Oliver käega.
Kerttu otsis päevikus pingsalt üht kindlalt kohta. „Näete, see on siin,” näitas ta viimaks. Ta vaatas teistele pidulikult otsa.
„Loe juba,” müksas teda Oliver.
Kerttu tõmbas hinge ja alustas lugemisega: „Minu nimi on Saara ja ma olen üheksa-aastane. Ma olen täiesti tavaline tüdruk. Või õigemini – olin. Mu vanaema oli nõid. Kord, kui teda kodus polnud, tahtsin ma samuti proovida nõidust, mida temalt olin õppinud. Aga nii mu hing kui ka keha kadusid vaimude maailma ja ma ei osanud enam tagasi tulla. Mu vanaema, kes oleks saanud mind aidata, suri, ja nii jäingi ma siia. Ma ei saa enne tagasi, kui neli last pole end minu asemel nõia õpilasteks muutnud. Mind on võimalik vangistusest päästa vaid siis, kui kaks poissi ja kaks tüdrukut täiskuu ööl nelja tee ristil järgmise riituse läbi teevad.”
„Mis see riitus on?” küsis Liisbet vahele.
„See peaks olema mingi kultuslik toiming,“ seletas Oliver.
„Mis see kultuslik tähendab?“ uuris Liisbet edasi.
„Ma ei oska seletada,“ ütles Oliver kärsitult. „Vaatame pärast kuskilt järele.”
Kerttu luges edasi: „Nad peavad segama etteantud ainetest nõiajoogi ning võitlema täiskuuööl selle aurus vaimude maailma olenditega, kes mind vangis hoiavad. Ainult nii on mul võimalik saada tagasi inimeste juurde. Aga juhul, kui nad seda ei suuda või midagi valesti läheb, siis tabab neid sama saatus nagu mind.”
„Loe edasi!” nõudis Oliver.
„Edasi ei ole,” ütles Kerttu. „Edasi on ainult nimekiri asjadest, mida selleks nõiduseks vaja läheb.”
„Mis asjad need on?” päris Liisbet.
„Te ei taha teada,” ütles Kerttu. „Need on kõik mingid imelikud asjad.” Ta sulges päeviku.
Samal hetkel, kui Kerttu lugemise lõpetas ja päeviku sulges, märkasid lapsed oma üllatuseks pööningu nurgas rohekat valgust. Valguses märkasid nad umbes nendevanust tüdrukut, kes kõlgutas suurel riidekirstul istudes jalgu ja viipas neile.
„Saara, me aitame sind,” sosistas Kerttu, olles isegi oma julgusest ehmunud.
Valgus kadus sama äkki kui see ilmunud oli ning pööningut tabas ootamatu tuulehoog. See tõi neile ninna vanade raamatute ja kopituse hõngu. Lapsed vaatasid natuke hirmunult üksteisele otsa.
„See ei olnudki nali,” sosistas Liisbet.
„Kelle me neljandaks võtame?” küsis Oliver.
„Minu loomulikult,” kõlas hääl, mille peale kõik kolm võpatasid. Pööningu uksel seisis umbes üheteistkümne-kaheteistkümneaastane tumeda siilipeaga poiss. Ta pruunid silmad välkusid iseteadvalt, kui ta Kerttut, Liisbetti ja Oliveri silmitses.
„Miks sa me järgi luurasid?” küsis vihaselt Kerttu, kes esimesena ehmatusest toibus.
Tulija muigas: „Ma ei luuranudki tegelikult. Ema kutsus nimelt sind ja su külalisi sööma. Aga kui ma üles tulles kuulsin, et tegemist on mingi saladusega, siis panin ma oma hiilimisoskused proovile.”
***
„Vaene konn,” sosistas Liisbet.
Lapsed seisid Kaspari ja Kerttu maja taga aias, põõsaste varjus. Kõik vaatasid, kuidas Kaspar hoiab ühes käes konna ja teises suurt punase peaga puude lõhkumise kirvest.
Kaspar saatis talle tigeda pilgu. „Vali siis – kas Saara või konn,” sõnas ta. „Ja vali kähku, sest ega mulle ka ei meeldi seda libedat elukat enda käes hoida ja teda kohe hakkima hakata.”
„No te teate, et Saara,” hüüdis Liisbet. „Mul on lihtsalt sellest konnast nii kahju.”
„Tee see ära, Kaspar,” ütles Oliver. „Pole mõtet seda plikade virinat kuulata.”
„Kas ma löön enne ta uimaseks ja siis lõikan jala, või kuidas see käibki?” küsis Kaspar.
„Kuidas see käib?” hüüatas Kerttu. „Tee nagu meeldib, aga ära meid üksikasjadesse palun pühenda, eks!” Ta võttis Liisbetil käest ja nad taganesid maja poole.
Kaspar tõstis kirve.
„Oota!” hüüatas äkki Liisbet ja jooksis poiste juurde tagasi. „Minu vanaisa!”
„Mis su vanaisaga on?” Kaspar lasi kirve alla.
„Minu vanaisa saatis meile just pool siga. Äkki on seal maks sees?”
„Kuidas see antud olukorraga seondub?” ei taibanud Oliver. „Mis see siga ja maks siia puutuvad?”
„Niimoodi puutuvad, et loe enne ikka kõik korralikult läbi,” ütles Liisbet. „Seal oli öeldud, et kas konnakoib või mõne elusolendi maks.”
„Siseorganid võetakse tegelikult tavaliselt välja pärast sea tapmist” ütles Kaspar. „Aga proovida muidugi võib.” Teistele tundus, et ta hingas kergendatult.
„Ma uurin selle homseks välja ja siis ma annan teada,” seletas Liisbet. Konna pääsemine oli talle suureks kergenduseks. Või kui mitte pääsemine, siis see, et ta sai hirmsat sündmust edasi lükata.
„Ei, sa lähed kohe!” käsutas Kaspar. Ta tundis, et võib käsutada, sest tema oli see, kes otsustas konna elu üle. „Võta Kerttu ratas ja käi ära!”
Liisbet vaatas Kasparile üllatunult otsa. „Ma võin ju homme ka öelda.”
„Ei või,” vastas poiss otsustavalt. „Sa vaatad praegu, sest meil on see tänase päeva plaanis. Kui pole maksa, võtame konna – ja kohe! Selge?”
„Kes sinust ülemuse tegi?” Kerttu oli venna käitumise peale nördinud.
„Me laseme praegu hea konna käest, kui me pole maksas kindlad. Meil on iga päev arvel, kas te siis ei mõista?” Kaspar vaatas vihaselt ringi.
„Hea küll, ma lähen käin ära,” Liisbet püüdis tüli vältida. „Kuidas ma selle maksa ära tunnen?”
„Küsi emalt,” soovitas Kerttu.
„Vaata entsüklopeediast,” torkas Kaspar.
„Kui sa saad, siis võta sealt tükk ja too kaasa, me saame selle siin ka sügavkülma panna,” ütles Oliver. „Siis on kõik asjad ühes kohas,” lisas ta.
„Olgu, ma püüan. Näeme siis varsti.”
„Kui oled teada saanud, siis helista.” Kaspar püüdis ennist käitumist heastada. „Meil pole ju aega,” ütles ta veel kord, justkui enda õigustuseks.
