Must vares

Liis läheb uude kooli ja saab seal tuttavaks Sethiga, lastekodus elava mustanahalise poisiga, keda ülejäänud õpilased kardavad ja põlgavad. Kuid Liisis tekitab Seth pigem huvi ning lõpuks õnnestub tal võita tagasihoidliku ja suhteid vältiva poisi usaldus. Usaldusest kasvab aja jooksul vastastikune hoolimine ja armastus, mida ei kõiguta isegi neid ümbritsev vägivald, rassivaen ja mõistmatu suhtumine.

Kujundanud Piia Ruber
Ilmunud suvel 2010
Kirjastus Tänapäev

Juba vist paar aastat, kui mitte rohkem oli mul sahtlis (just nimelt sahtlis, mitte arvutis) kondikava raamatust, kus üks peategelane on mustanahaline poiss. Ma ei mäleta enam, kuidas see paber sinna tekkis. Millalgi võtsin ma selle jälle välja ja kogu idee muutus. Kuid mustanahaline poiss, kelle nimi Seth, oli mul samuti ammu valmis mõeldud, jäi.

Tegelikult ei räägi see raamat minu meelest rassismist, vähemalt polnud see mu eesmärk. Rassismi raamat oleks kindlasti tore, kuid seda ilma enda kõrval teisest rassist inimesi kogemata, on kahtlemata keeruline kirjutada. „Must vares“ räägib lihtsalt loo poisist, kes on teistsugune ja keda seetõttu nii põlatakse kui kardetakse. Seal juures pole mitte nii oluline ta nahavärv, vaid see, et ta erineb klassi liidrite grupist ja isegi ei taha sinna kuuluda. Veel räägib see loo tüdrukust, kes püüab käituda südametunnistuse järgi, olgugi, et see on raskema tee valimine olukorras, kus ülejäänud on valinud karjamentaliteedi.

„Vaadake, ta isegi käib nagu ahv!” hüüdis Sten üle klassi.
Poisid pistsid üksmeelselt möirgama.
„Uh-uh-uhhaa!” tegi Kaarel ahvi häält.
Liis vaatas ehmunult ringi. Ta ei uskunud oma silmi ja kõrvu – isegi enamus tüdrukuid naeris. Ja need, kes ei naernud, näitasid vaid, et nad on poiste nõmedatest naljadest üle. Igal juhul polnud see mitte kaastundest. Samuti ei teinud geograafiaõpetaja, noor, kuid erakordselt kehvasti riietuv punase potisoenguga Siiri Metsis nägugi, et ta oleks midagi kuulnud.
„Pange tähele, homme Sten kooli ei tule,” sosistas Natali Stiinale.
„Ja kui ta tulebki, siis ütleb, et kukkus trepist alla,” naeris Stiina.
Olgugi, et peaaegu pooled tüdrukud vihkasid Steni – ülbet ja enesekeskset kutti, kes arvas, et ta on nende klassi alfaisane, polnud neil kellelgi Sethi vastu vähimatki kaastunnet. Õigupoolest nad kõik kartsid teda. Terve klass kartis teda. Keegi ei tahtnud temaga koos vahetunnil klassi jääda. Keegi ei tahtnud teda mõnes grupitöös enda paariliseks. Keegi ei tahtnud teda puudutada. Aga kuna õpilased teadsid, et järgmise pahanduse korral visatakse Seth koolist välja, püüdsid kõik teda igal võimalikul juhul provotseerida.
Kooli juhtkond oli otsustanud jätta poisile veel ainult ühe võimaluse pärast seda, kui Seth oli ühe korvpallimängu ajal, mis peeti nende ja ühe Stockholmi kooli meeskonna vahel, vastasvõistkonna kõige suurema mängijaga kaklema läinud. Õigemini talle paar osavalt sihitud paremsirget andnud nii, et poiss, Sethist pool pead pikem ja palju turskem kolge, oli tulnud väljakult minema talutada. Olgugi, et terve nende kooli võistkond, eesotsas treeneriga, kinnitas, et kakluse alustas hoopiski rootslane, ei kuulanud neid keegi. Võimalik, et nii oli kõige lihtsam. Igal juhul oli see viimane hoiatus.
Liis ei osanud arvata, kas ka tema poissi kartis. Ta oli siin alles uus. Nad olid kolinud suve keskel. Liis, ta vend Lauri, ema ja isa. Liisi ja Lauri isa, kes oli psühholoog, oli saanud pealinnas parema töö. Liisi vend õppis juba ülikoolis ja seega polnud kolimine talle probleemiks. Tegelikult oli ta selle üle rõõmus, sest ta ei pidanud enam ühikas elama ja hoidis niiviisi pidude jaoks raha kokku. Liis polnud isaga ikka veel korralikult ära leppinud. Ta oli südamepõhjani kurb, et ta ei saanud oma vana klassiga koos lõpetada. Või õigemini seepärast, et tal ei lubatud jääda selleks viimaseks aastaks nende vanasse korterisse üksi elama või siis minna Kaisa juurde. Kaisa perekonnal oli nii suur maja, et nad poleks Liisi kohalolu seal isegi märganud. Kaisa oli olnud Liisi pinginaaber juba algkoolist peale ja tal poleks selle plaani vastu midagi olnud. Isegi ta vanemad olid oma nõusoleku andnud. Liisi isa ja ema põhjendasid keeldumist sellega, et nad pidid korteri maha müüma, et saadud raha äärelinna maja ostuks kasutada, aga Liis ei uskunud seda. Esiteks said nad selle maja peaaegu poolmuidu, sest see vajas põhjalikku remonti ja teiseks oleksid nad võinud ju laenu võtta. Kaisa juurde kolimine ei meeldinud neile samuti, sest millegi pärast oli ta ema järsku pähe võtnud, et Liis peab viimane aasta õppima tingimata mõnes korralikus koolis. Nagu nende kool poleks olnud korralik. Ema oli paanitsema hakanud pärast seda, kui Lauri, kellel olid gümnaasiumis suurepärased õppetulemused, oli napilt ülikooli tasuta kohalt välja jäänud. See, et meedia ja reklaami erialale oli põrgulik konkurss, ei huvitanud ema karvavõrdki. Õigemini ta vist isegi ei saanud sellest aru.
Praegu oli oktoobri keskpaik. Seega polnud Liis ikka veel uude kooli päris sisse elanud. Tegelikult oli ta kindel, et see aasta saab enne läbi, kui ta koduneda jõuab. Õppida oli siin kahtlemata rohkem, kuid sellegipoolest ei tundunud uued klassikaaslased endistest oluliselt targemad olevat. Pigem erinesid nad oma käitumise ja väärtushinnangute poolest.
Seth vedas ikka veel mööda pinkidevahelist käiku jalgu järele. Liisile tundus, et ta läks meelega nii aeglaselt. Selleks, et teiste kannatust proovile panna. Mitte seepärast, et tal oli õppimata.
Seth tekitas Liisis pigem huvi. Kui tüdruk oli alles esimesi päevi koolis ja kedagi veel ei tundnud, siis olid nad Sethiga ainsad, kes vahetunnid üksinda mööda saatsid. Tüdruk oli paar korda endal poisi pilgu tabanud, kuid see oli ka kõik. Seth ei tulnud temaga rääkima ja ta ise ei söandanud samuti minna. Ent ta mäletas, et poisi silmis oli kummaline pilk – see oli nagu rahu ja kurbus üheaegselt ning kuna ka Liis ise oli natuke kurb, siis oli tal kahju nii endast kui poisist.

***

Ta liikus vaikselt läbi koridori, et mitte endale liigset tähelepanu tõmmata. Tal polnud mingit tahtmist kellegi küsimustele vastata. Alati olid need ühed ja samad, et kuidas koolis läks ja ega tal mingeid probleeme ole. Ja alati vastas ta ühtmoodi – algul väikese õlakehitusega ja siis küsija rahustamiseks lisades, et kõik on okei.
Õnneks polnud Allanit toas. Ta oli üksi.
Seth viskus voodile ja lamas nii mõnda aega. Ta püüdis mitte mõelda. Peagi ta tõusis ja võttis voodist, madratsi alt väikese kohvri. Olgugi, et ta tundis, et täna ei tule sellest midagi välja. Aga ta pidi vähemalt proovima. Ta pidi iga päev vähemalt kaks tundi sellega tegelema, siis oli tal lootust.
Ta mõtted liikusid tüdruku juurde, nii nagu ka paaril varasemal nädalal. Ta vihkas seda tüdrukut. Või pigem seda, mis tundeid tüdruk temas esile kutsus. Ta oli juba palju aastaid arvanud, et ta on võitmatu, ta on murdmatu. Ta ei vaja kedagi ja ta on sellega rahul. Kuid nüüd tuli see tüdruk ja pakkus talle oma sõprust. Hetkeks oli Seth küll arvanud, et tüdruk teeb temaga nalja, kuid kui poiss oli ta ära ajanud, siis nägi ta tüdruku olekust, et ta oli tõepoolest löödud. Tüdruk oli seda kõike tõsiselt mõtelnud. Ainus tüdruk nende klassis, kes ei teeselnud. Kuidas ta olekski millegi nii utoopilise peale tulnud?
Seth oli paljudest raamatutest, mida ta lugenud oli, jätnud meelde mõtte, et sa oled vaid siis tõeliselt tugev, kui sul ei ole midagi kaotada, kui miski ei ole sulle nii kallis, et sind mõjutada või et sellega saaks sulle haiget teha. Tal polnud midagi kaotada ja mitte miski ega keegi polnud talle ei koolis ega lastekodus tähtis ega kallis. Aeg-ajalt ta tundiski end nii – võitmatuna.
Teinekord jälle tundis ta end nõrgana – ja ta pidi tahes tahtmata tunnistama, et tihedamini, kui ta oleks soovinud. Sest ta oli suurema osa ajast üksinda. Tal olid ainult ta unistused. Suured unistused, millest keegi teada ei tohtinud. Esiteks seepärast, et nad oleksid selle üle naernud ja teiseks polnud nii kellelgi võimalust neid ära rikkuda. Seepärast pidi ta koolis lolli mängima. Ja ta nautis seda. Talle tegi tõelist heameelt, kui ta nägi, kuidas terve klass ja enamik õpetajaid temasse suhtus – nagu lolli pärismaalasesse. Nagu ahvi, kes on just puu otsast alla tulnud, ega ole suutnud veel korralikult korrutustabelit ära õppida. Tegelikult oli ta neist targem. Ta oli neist kõigist targem ja see tegi talle tohutult head meelt. Talle meeldis mängida juhmaka rolli, kes istub tunnis ja vaatab ükskõiksel ning klaasistunud pilgul kaugusesse. Sinna, kus päeval tõuseb päike kõrgele džungli kohale ja öösel võib kuulda verd tarretama panevaid hääli, kui loomad üksteisele jahti peavad ning kus banaan ise suhu kukub.

***

Kui ta trepist alla läks, kuulis ta keldrisse viiva trepi juurest vaikseid niuksatusi. Järgmisel hetkel sattus ta peale Dimale ja Antonile, kes endist vähemalt viis või kuus aastat nooremat Martinit rusikatega kõhtu peksid. Ta läks poistest mööda, nii nagu neid poleks olemaski. Tal oli tegelikult Martinist kahju, kuid see ei olnud tema asi. Ta oli sellest kõigest juba ammu välja astunud, ta ei rääkinud juba ammu peale kasvatajate mitte kellegagi ja nendega ka vaid siis, kui see oli möödapääsmatu.
Tema ise oli tõenäoliselt mitu korda haledamalt peksa saanud kui Martin. Peaaegu iga päev. Kuid siis lõppes see kõik ühel päeval igaveseks. Ta naeratas, kui ta seda päeva meenutas. Tal ei olnud neist kahju, isegi mitte poisist, kes vist olevatki lonkama jäänud. Või kõigist neist esihammastest, mis pärast üles ehitati.
Keegi tema kiusajatest ei teadnud, et ta võttis ühel päeval raamatukogust karateõpiku ja veetis oma iga vaba hetke selle järgi harjutades. Ta harjutus niiviisi kolm aastat. Ta tegi seda kõikjal ja igal hetkel kui ta oli üksi – WC-s, puukuuris, pööningul. Kolm aastat. Enne ei olnud aeg küps, enne oli ta veel liiga nõrk, kuigi tema tahe oli juba piisavalt tugev. Ta talus nende lööke ja alandusi naerulsui, sest ta teadis, et kunagi tuleb see päev. Päev, kus veri lendab mööda lastekodu koridori. Muidugi ei kasutanud ta ainult karated, ta teadis väga hästi, et see õpetus on mõeldud vaid enesekaitseks, mitte ründamiseks. Kui ta oli oma kiusajad alguses paari löögiga ära ehmatanud, siis peksis ta neid rusikate ja jalgadega kõige labasemal kombel sinna, kuhu juhtus. Tal oli vaja neile mõista anda, et see on läbi, et keegi ei julgeks teda enam kunagi ei puudutada. Teda ei häirinud need mõned väljalöödud hambad ja puruks pekstud luud, see oli kiusamise hind, nad pidid selle maksma. Ta teadis, et ta pole elajas, kuigi enamik, kes temaga pärast seda sel teemal vestlesid, seda talle kinnitasid. Ta vaid naeratas selle peale. Loom tema sees oli näidanud hambaid. Loom, mille nad olid ise puurist välja lasknud.