Kivid, tulnukad ja sekt
Reeli Reinausi noorsooromaanis „Kivid, tulnukad ja sekt” tegutsevad juba raamatust „Mõistatus lossivaremetes” tuntuks saanud Laura, Tanel ja Marten. Seekord puutuvad nad Hiiumaal suvitades kokku kosmilist jõudu sisaldavate kummaliste kividega ja tulnukaid kummardava salapärase sektiga. Juhuse ja uudishimu tahtel sattuvad sõbrad nii mõnessegi ohtlikku seiklusse. Nagu oma varasemates teostes, põimib autor ka selles raamatus köitval moel kokku reaalsuse, folkloori ja üleloomulikud nähtused.
Kujundanud Siiri Timmermann
Ilmunud kevadel 2011
Kirjastus Tänapäev
Mõte kirjutada „Mõistatus lossivaremetes“ raamatule järg, tekkis, kui ma lugesin mingit tulnukatega seotud raamatut. Meenus, et aastal 2000 Hiiumaal rahvaluule välitööde praktikal käies sattusime Kassaril energeetiliste kivide juurde. Kivid pidavat oma energia saama kosmosest, samuti pidavat kivide juures pidevalt käima tulnukad, kellega siis vähemalt üks kohalik suhtles. Sellist juttu ei rääkinud meile mitte üks, vaid mitu inimest, seega tundus, et kohalike elanike seas eksisteerib salajane UFO-kummardajate sekt. Nii on see vähemalt minu raamatus, mis suuremalt jaolt on fiktsioon, kuid mitte sugugi ka kõik.
Kujundanud Siiri Timmermann
Ilmunud kevadel 2011
Kirjastus Tänapäev
Mõte kirjutada „Mõistatus lossivaremetes“ raamatule järg, tekkis, kui ma lugesin mingit tulnukatega seotud raamatut. Meenus, et aastal 2000 Hiiumaal rahvaluule välitööde praktikal käies sattusime Kassaril energeetiliste kivide juurde. Kivid pidavat oma energia saama kosmosest, samuti pidavat kivide juures pidevalt käima tulnukad, kellega siis vähemalt üks kohalik suhtles. Sellist juttu ei rääkinud meile mitte üks, vaid mitu inimest, seega tundus, et kohalike elanike seas eksisteerib salajane UFO-kummardajate sekt. Nii on see vähemalt minu raamatus, mis suuremalt jaolt on fiktsioon, kuid mitte sugugi ka kõik.
„Seal olid küünlad!” hüüdis Tanel uksest sisse tormates ja piida najale seisma jäädes.
Marten ja Laura tõstsid pead, kui Tanel tuppa jooksis. Võpatades. Nad olid just Taneli tehtud fotosid vaadanud. Olgugi et fotod olid laokil, polnud nad kindlad, kas ilma omaniku loata on seda ikka ilus teha.
Sekund hiljem valdas neid kergendus. Tanel ei pööranud Marteni ja Laura tegevusele mingit tähelepanu. Ta seisis lõõtsutades keset tuba ja vaatas tähendusrikka näoga Martenile ja Laurale otsa. „Kivide juures,” lausus ta rõhuga, kui teised ikka veel taipamatust ilmutasid.
„Miks?” Marten küsis seda justkui möödaminnes, sest ta imetles ikka veel Taneli tehtud päikeseloojangufotosid. Tanel oli endale hiljuti uue fotoaparaadi ostnud ja nüüd ei jätnud ta vahele ühtegi vaba hetke, et pilte teha.
„Hea küsimus,” möönis Tanel endiselt erutatult. „Tavaliselt pannakse küünlad põlema kohta, kuhu keegi on maetud, kui kedagi mälestatakse või kui…”
„Või kui koht on püha,” pakkus Laura. Ta ei saanud õigupoolest aru, miks peaks mingite küünalde pärast nii endast väljas olema.
„Kus need küünlad täpselt olid?” Marten pani fotod käest. „Äkki on seal keegi näiteks vastu puud sõitnud ja surma saanud ning nüüd mälestatakse teda?”
Tanel raputas pead. „See polnud mingi üks küünal. Seal oli nendest terve ring, mõistate! Ja ma pean tunnistama, et see kõik tegi selle paiga natuke kõhedaks. Terve ring, nagu mingi põlev Stonehenge. Või nagu käiks seal mingi paganlik rituaal.”
„Aga inimesed?” päris Laura. „Kas seal inimesi ka oli?”
„Ei.” Tanel raputas pead. „Ja just see oligi kõige kahtlasem.”
„Sest sulle oleks meeldinud, kui seal oleksid mingid mustadesse keepidesse mähitud lehma pealuuga tüübid ringi jooksnud?” naeris Marten.
Tanel muigas. „Kuule, sa ajad praegu satanistid ja maausulised segamini.”
Marten kehitas õlgu. „Ma ei tea. Mis seal vahet on? Nad mõlemad vastanduvad ju kristlusele ja peavad end teistest paremaks.”
„Mõtle ikka ka, mida need satanistid siin üldse teeks!” märkis Laura.
„Aga kas need kivid ei saa olla kuidagi pühad?” küsis Marten.
„Vaevalt,” arvas Tanel. „Miks mu vanaema sellest midagi ei teadnud? Mäletad, ta rääkis paljudest kividest, aga mitte neist.”
„Äkki ta lihtsalt ei mäletanud?” pakkus Marten.
„Ei usu. Kui need oleksid kuidagi pühad, mäletaks ta kindlasti,” kinnitas Tanel. „Need on ju siinsamas. Ta on neist sada korda rattaga mööda sõitnud.”
Marten kehitas õlgu. „No igaks juhuks võib seda talt uurida. Äkki ikka teab midagi.”
Laura noogutas Marteni sõnade kinnituseks.
***
Natuke enne merd jäi noormees kadakate vahel seisma. „See on hea koht, siin ei käi keegi,” lausus ta puutüvel istet võttes.
Alles nüüd märkas Laura, et see puu polnud siin kasvanud. Ilmselt oli Sander või keegi teine selle siia toonud, et kadakate vahel mõnusam istuda oleks. Siin oli nagu päris tuba – kadakad moodustasid igast küljest kaitsva seina.
„Võta istet,” lausus Sander puutüvele viibates.
Laura istus. Korraga ei osanud ta midagi öelda. Ta oli nii palju küsida tahtnud, kuid praeguses päikesevalguses tundus kõik jabur ja naeruväärne.
Sander vaatas talle naeratades otsa. „Ma näen, et sa ei tea, kust alustada. Räägin siis ise nii palju, kui võin.”
„Kas on midagi, mida sa rääkida ei tohi?” küsis tüdruk.
Poiss noogutas. „Ja mitte vähe,” lausus ta salapäraselt.
„Kes sa oled?” Laurale tundus ikka veel, et tegu on kummalise naljaga. Loomulikult oli ta tahtnud teada, mis on kivide juures, mis rituaale seal läbi viiakse ja millega tegeleb salapärane rühmitus, aga nüüd, kui ta oli just seda teada saamas, tundus kõik lapsik. „Kes te olete?” täpsustas Laura oma küsimust.
„Me oleme tavalised inimesed, kes on valitud välja, et teisi inimesi aidata.”
„Kes teid välja valinud on?” Laura mõtles, kas Sander püüab tema üle lihtsalt nalja visata? Poiss oli siiski täiesti tõsine. Isegi natuke pühalik ilme oli ta näol, kui ta tüdrukule oma saladusi avaldas. Laura otsustas igal juhul kaasa mängida. Ehk selgub peagi, mis plaanid poisil on. „Kes need inimesed on, kes teid välja valisid?” küsis Laura uuesti.
Sander naeratas. „Need ei olnud inimesed.”
„Kes siis?” Laura tundis, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas. Tüdrukut valdas korraga seletamatu hirmusegune uudishimu.
„Ivirlased.”
„Kes on ivirlased?” Laura püüdis oma häält rahulikuks sundida. Tal oli korraga väike hirm. Et ta istub siin varjatud paigas täiesti võõra poisiga, kes on peast natuke põrunud ja võib seetõttu vabalt ohtlik olla.
„Ivirlased on tavaarusaama järgi tulnukad. Nende planeet asub hoopis teises galaktikas kui meie oma. Kuid nad käivad siin, et meid aidata, kuna nad on meist oma arengus tohutult ees. Nende kehad on peenmateeriast, nii et palja silmaga tavainimene neid ei näe...”
Laura neelatas. Miski Sandri silmades sundis teda kuulama. Noormees ei paistnud välja hull ega vaimselt ebastabiilne. Aga tema jutt ei saanud ju ometi tõsi olla?
„See, et sa eile sinna juhtusid, ei olnud juhus,” sõnas poiss, kui oli ivirlaste tutvustamise lõpetanud.
„Mis see siis oli?”
„Nad saatsid su meie juurde. Minu juurde, et sa neist teadlikuks saaksid.”
Marten ja Laura tõstsid pead, kui Tanel tuppa jooksis. Võpatades. Nad olid just Taneli tehtud fotosid vaadanud. Olgugi et fotod olid laokil, polnud nad kindlad, kas ilma omaniku loata on seda ikka ilus teha.
Sekund hiljem valdas neid kergendus. Tanel ei pööranud Marteni ja Laura tegevusele mingit tähelepanu. Ta seisis lõõtsutades keset tuba ja vaatas tähendusrikka näoga Martenile ja Laurale otsa. „Kivide juures,” lausus ta rõhuga, kui teised ikka veel taipamatust ilmutasid.
„Miks?” Marten küsis seda justkui möödaminnes, sest ta imetles ikka veel Taneli tehtud päikeseloojangufotosid. Tanel oli endale hiljuti uue fotoaparaadi ostnud ja nüüd ei jätnud ta vahele ühtegi vaba hetke, et pilte teha.
„Hea küsimus,” möönis Tanel endiselt erutatult. „Tavaliselt pannakse küünlad põlema kohta, kuhu keegi on maetud, kui kedagi mälestatakse või kui…”
„Või kui koht on püha,” pakkus Laura. Ta ei saanud õigupoolest aru, miks peaks mingite küünalde pärast nii endast väljas olema.
„Kus need küünlad täpselt olid?” Marten pani fotod käest. „Äkki on seal keegi näiteks vastu puud sõitnud ja surma saanud ning nüüd mälestatakse teda?”
Tanel raputas pead. „See polnud mingi üks küünal. Seal oli nendest terve ring, mõistate! Ja ma pean tunnistama, et see kõik tegi selle paiga natuke kõhedaks. Terve ring, nagu mingi põlev Stonehenge. Või nagu käiks seal mingi paganlik rituaal.”
„Aga inimesed?” päris Laura. „Kas seal inimesi ka oli?”
„Ei.” Tanel raputas pead. „Ja just see oligi kõige kahtlasem.”
„Sest sulle oleks meeldinud, kui seal oleksid mingid mustadesse keepidesse mähitud lehma pealuuga tüübid ringi jooksnud?” naeris Marten.
Tanel muigas. „Kuule, sa ajad praegu satanistid ja maausulised segamini.”
Marten kehitas õlgu. „Ma ei tea. Mis seal vahet on? Nad mõlemad vastanduvad ju kristlusele ja peavad end teistest paremaks.”
„Mõtle ikka ka, mida need satanistid siin üldse teeks!” märkis Laura.
„Aga kas need kivid ei saa olla kuidagi pühad?” küsis Marten.
„Vaevalt,” arvas Tanel. „Miks mu vanaema sellest midagi ei teadnud? Mäletad, ta rääkis paljudest kividest, aga mitte neist.”
„Äkki ta lihtsalt ei mäletanud?” pakkus Marten.
„Ei usu. Kui need oleksid kuidagi pühad, mäletaks ta kindlasti,” kinnitas Tanel. „Need on ju siinsamas. Ta on neist sada korda rattaga mööda sõitnud.”
Marten kehitas õlgu. „No igaks juhuks võib seda talt uurida. Äkki ikka teab midagi.”
Laura noogutas Marteni sõnade kinnituseks.
***
Natuke enne merd jäi noormees kadakate vahel seisma. „See on hea koht, siin ei käi keegi,” lausus ta puutüvel istet võttes.
Alles nüüd märkas Laura, et see puu polnud siin kasvanud. Ilmselt oli Sander või keegi teine selle siia toonud, et kadakate vahel mõnusam istuda oleks. Siin oli nagu päris tuba – kadakad moodustasid igast küljest kaitsva seina.
„Võta istet,” lausus Sander puutüvele viibates.
Laura istus. Korraga ei osanud ta midagi öelda. Ta oli nii palju küsida tahtnud, kuid praeguses päikesevalguses tundus kõik jabur ja naeruväärne.
Sander vaatas talle naeratades otsa. „Ma näen, et sa ei tea, kust alustada. Räägin siis ise nii palju, kui võin.”
„Kas on midagi, mida sa rääkida ei tohi?” küsis tüdruk.
Poiss noogutas. „Ja mitte vähe,” lausus ta salapäraselt.
„Kes sa oled?” Laurale tundus ikka veel, et tegu on kummalise naljaga. Loomulikult oli ta tahtnud teada, mis on kivide juures, mis rituaale seal läbi viiakse ja millega tegeleb salapärane rühmitus, aga nüüd, kui ta oli just seda teada saamas, tundus kõik lapsik. „Kes te olete?” täpsustas Laura oma küsimust.
„Me oleme tavalised inimesed, kes on valitud välja, et teisi inimesi aidata.”
„Kes teid välja valinud on?” Laura mõtles, kas Sander püüab tema üle lihtsalt nalja visata? Poiss oli siiski täiesti tõsine. Isegi natuke pühalik ilme oli ta näol, kui ta tüdrukule oma saladusi avaldas. Laura otsustas igal juhul kaasa mängida. Ehk selgub peagi, mis plaanid poisil on. „Kes need inimesed on, kes teid välja valisid?” küsis Laura uuesti.
Sander naeratas. „Need ei olnud inimesed.”
„Kes siis?” Laura tundis, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas. Tüdrukut valdas korraga seletamatu hirmusegune uudishimu.
„Ivirlased.”
„Kes on ivirlased?” Laura püüdis oma häält rahulikuks sundida. Tal oli korraga väike hirm. Et ta istub siin varjatud paigas täiesti võõra poisiga, kes on peast natuke põrunud ja võib seetõttu vabalt ohtlik olla.
„Ivirlased on tavaarusaama järgi tulnukad. Nende planeet asub hoopis teises galaktikas kui meie oma. Kuid nad käivad siin, et meid aidata, kuna nad on meist oma arengus tohutult ees. Nende kehad on peenmateeriast, nii et palja silmaga tavainimene neid ei näe...”
Laura neelatas. Miski Sandri silmades sundis teda kuulama. Noormees ei paistnud välja hull ega vaimselt ebastabiilne. Aga tema jutt ei saanud ju ometi tõsi olla?
„See, et sa eile sinna juhtusid, ei olnud juhus,” sõnas poiss, kui oli ivirlaste tutvustamise lõpetanud.
„Mis see siis oli?”
„Nad saatsid su meie juurde. Minu juurde, et sa neist teadlikuks saaksid.”
