Mis ma oskan siis kokkuvõtteks kosta?
Ilmselt seda, et nii paljude seriaalide vaatamine oli korralik piin ja mitte ükski neist ei meelitanud mind neid veel kord vaatama. Hea küll, ma tegelikult Pilvede all ajal tegin veel järgmisel nädalal teleka lahti, kuid siis tuli õhtujutu aeg ja mul polnud seda kahju ka jälle kinni panna. Ja Kalevipoegade viimase osa vaatasin ka ära. Selle põhjal, kuidas see lõppes, võib arvata, et viimaseks see jääbki. Ega ei kujuta hästi ette, et samad mehed järgmisel hooajal
jälle sellist situatsioonikoomikat peaksid etendama.

Tundub, et seriaalide ainuke pluss on head eesti näitlejad. (Õnne 13 puhul ka kindlasti selle pikaealisus.) Huvitav, kui suur hulk inimesi vaatab mõnda seriaali puhtast heldimusest, et näe eesti näitleja mängib? Võimalik, et neid inimesi on kenake hulk. Kui ma sattusin millalgi Kodu keset linna vaatama ja leidsin, et Jüri Aarma mängib Heleni isa, ma isegi hetkeks kaalusin. Aga ainult hetkeks.

Kuid asi, mis mind tõsiselt häirib ja mis vist ka ei lase nähtut tõsiselt võtta on see, et peaaegu igasse seriaali üritatakse kohe vägisi mõni naljakas episood sisse punnitada. Ilma kohe kuidagi
ei saa. Ilmselt on ka see üks faktor, miks enamik seriaale on hoopiski laste lemmikud.

Paar nädalat tagasi oli Perekooli foorumis teema  selle kohta, milliseid saateid vaatavad lapsed. Võimalik, et see just ajendaski mind seda seriaaliteemat ette võtma. Ja mis sealt siis välja tuli -
Kättemaksukontor
Kälimehed
Eestlane ja venelane
Kodu keset linna
Pilvede all
Kelgukoerad
Kalevipojad
Hmm. (Ei, see ei ole seriaal. See oli mu hämmeldust väljendav mõmin.)
Ja need lapsed, kes neid vaatavad, pole 13-14-15, vaid 7., 8., ja 9-aastased. Ja neid ei saateid ei pakutud mitte ühel-kahel, vaid ikka seitsmel-kaheksal korral. Midagi on kahtlemata valesti. No laste ajaveetmisviisides kindlasti, kuid ilmselt ka selles, et stsenaristid alahindavad vaatajate IQ-d. Ma tõesti ei saa aru, miks ei võiks olla Eesti telekanalitel omamaiseid seriaale, mis ka suurele inimesele huvitavad oleksid. Sest no ärgu tulgu keegi rääkima, et ta vaatab näiteks Kälimehi sellepärast, et hirmus huvitav on. Ilmselt ta vaatab sellepärast, et jälle tund aega tegevusetult surma poole tiksuda.

Minu ettepanek – mõni kanal võikski siis teha mõne lasteseriaali, mis võiks olla korraga nii lõbus kui õpetlik. Mille peale siis rohkem raha läheks? Mõni lapsnäitleja vaevalt rohkem raha küsiks, kui Peeter Oja näiteks. Ilmselt oleks neid keeruline muidugi kantseldada ja ilmselt
ei ole lastele eakohase meelelahutuse pakkumine produktsioonifirmadele ka eriline prioriteet (näiteks kas keegi tahaks osta reklaamiminuteid?), kuid ma usun, et vaatajaid oleks piisavalt.

Kuid miks ma seda üldse kirjutan? Aga sellepärast, et mina küll tahaks, et mind vähemalt ühel korral nädalas ootaks õhtul tore kodumaine sari, mida ei oleks piinlik vaadata ning mis oleks kas tõesti naljakas (hetkel meenuvad minevikust küll vaid Kitsas king, M-klubi ja Riigimehed) või siis päriselt põnev, mitte lihtsalt politseisarja paroodia. Võimalik, et ma teen sinnkohal Kelgukoertele liiga, kuid mulle mõnede nähtud
osade põhjal see väha hoogne seiklus siiski ei tundunud.

Add Comment
 
 
Õnne 13 on ilmselt läbi aegade üks eesti vaataja poolt armastatumaid seriaale. Mis siis on selle fenomen? Elulähedus? See, et näidatakse tavalisi Eesti inimesi, mitte Tallinna kesklinnas elavaid rikkureid? Võimalik, et see kodukootus on aga samas üks põhjustest, miks
nooremad inimesed seda ei vaata. Mäletan, et ka minule mõjusid seriaali algusaastatel pigem võõristavana kodukitlis Mare, käpardlik Allan ja pidev jutt sellest, et raha on vähe. 

Inimesed vaatavad teiste elu peamiselt kahel põhjusel – selleks, et oleks kedagi eeskujuks võtta ja selleks, et oleks kellega samastuda. Tavaliste inimeste elu on vanemaealisele vaatajaskonnale, kes on Õnne 13 auditooriumist valdav, samastumiseks kindlasti sobiv variant. Noortele mitte.

Kahtlemata lisab sarjale väärtust pikk ekraaniloleku aeg – tegelased on jõudnud läbi teha huvitavaid arenguid ja sageli
lausa metamorfoose. Mulle meeldib sarja juures ka see, et võttepaikade osas ei
ole steriilsust. On ikka vahe, kas midagi on üles võetud stuudios, või siis
päris kodus, kohvikus või lehmalaudas.

Add Comment
 
 
Kälimehed

TV3

stsenarist: Peep Pedmanson

režii: Rando Pettai

Head eesti näitlejad mängivad keskpärast farssi. Peamiselt naeris mu 8-aastane tütar. No ei saa nii, et ma heldin ja mõtlen, et vaatan järgmine kord veel natuke Hilje Murelit ja Ago Andersoni. Ei saa, see on ju puhas väljapressimine.

Muud pole tõesti öelda, kui et – vabastage eesti televaatajad Peep Pedmansoni naljadest! No keegi ei jõua aastast aastasse samu jaburaid dialooge ja situatsioonikoomikat taluda.



Kelgukoerad

Kanal2
stsenarist: Eleonora Berg
režii: Raivo Maripuu

Avastasin just, et Kelgukoertel on oma koduleht, kus lisaks sarja puudutavale infole ja eelmistele osadele on veel ka foorum, kus saab sarja üle arutada. Väga mõistlik.

Selle ühe osa põhjal, mida vaatasin, oleks patt nüüd üldistada. Lugesin kuskilt, et Malmsten ja Uukkivi olevat paremad olnud kui Ulfsak ja Eelmaa. Võimalik, minu meelest pole Juhan Ulfsak tõsiste meeste rollides kunagi eriti veenev olnud.
Ei, ega see osa, mida ma nägin, nüüd igav ei olnud, lihtsalt ma ei saanud midagi aru. Kogu jant käis Tormi Kevvai mängitud sarimõrvari ümber ja meespolitseinik ütles oma naispartnerile, et too on ilus. Enam vähem kogu lugu.

Muidugi täiesti arusaamatu oli see, miks töllerdas sarimõrvar päise päeva ajal mingis alevikus kaasas ajakirjanik, kes tast lugu kirjutas. Ma ei usu eales, et selline asi saaks päriselt võimalik olla. Aga eks see oli veidi nostalgiline ka. Kujutage nüüd pilti – niru sügisilm, porise lõputu tee ja kollaseks tõmbuvate puudega maastik ning siis veidi virisev naine ja natuke ullikese mulje jättev mees.

Muidugi Nipernaadi!

Add Comment
 
 
TV3
stsenarist: Mihkel Ulman
režii: Ain Prosa

Mis mind murelikuks teeb on see, et sarja algustiitrid on äärmiselt sarnased „Dexteri“ algusega. Kuidas see võimalik on??? Aga muidu on sari, kui ma võin nüüd tsiteerida tundmatust ekspolitseinikust netikommenteerijat, lihtsalt politseitööparoodia, rääkimata sellest, et enamus nalju, isegi kui neid teeb Marika Vaarik, panevad täiskasvanud inimese ainult veidi muigama.

Olen paar korda sarja varem ka näinud, siis, kui seal olid erakordselt juhmid politseinikud Märt Avandi ja Ott Sepp koos kriminalist-spetsialist Marilyn Jurmaniga. Eeldan, et nende lahkumisega muutus tempo veidi kiiremaks, kuigi võimalik, et sari kaotas ka veidi vaatajaid. Kuigi vaieldamatult on minu jaoks sarja väärtuseks Marika Vaarik, kes ükskõik, milline oleks ka stsenaarium, kuidagi ikkagi lõpuks välja veab.
Aga nagu juba alguses sai mainitud, lisaks sellele, et stsenaarium pole just eriti tõsiseltvõetav, on väga tihti traagelniidid näha ning sündmuste juhtumise tõenäosus on muudetud ebareaalseks (No kui tõenäoline see on, et iga kord, kui Marion mängib kodutut või prostituuti, sõidab tast mööda ja lisaks jääb veel peatuma ta poiss-sõber?).

Usun, et siin tuleb jällegi mängu see, et sarja kirjutab üks inimene. Vaadake mõne lääne sarja tiitreid – kas seal on ainult üks nimi, kes tegevust, dialooge jms välja mõtleb? Ja siis mõtelge, et miks need paremad on. Mul pole jaburate naljade vastu midagi, kuid need võiksid sellegipoolest natuke reaalsemates situatsioonides juhtuda. Ühesõnaga – kui mõni te tuttav koolilaps neljapäeva õhtul igavleb ja te tõesti ei suuda talle mingit tegevust välja mõelda, siis suunake ta teleka ette. Mõnda laipa õnnestub tal küll ehk näha, aga muidu on täitsa kobe lastepärane meelelahutus.

Add Comment
 
 
Kanal2
stsenarist:Eleonora Berg 
režii: Indrek Simm

Kui ma millalgi, kuu või kaks tagasi, lugesin Delfist, et tegu on uskumatult hea,
suurepärase ja veel sarnaste epiteetidega iseloomustatud sarjaga, siis kartsin
veidi, et elu on must mööda läinud ning vaatasin siis ühe osa kähku ära. Senini
ta esimeseks ja viimaseks ka jäi (No ma ei viitsi Indrek Sammuli ja Ain Lutsepa
pärast seda ülejäänud jama vaadata. Kusjuures olgu öeldud, et ainus arvestatav
osa on Lutsepal, Sammulil pole seal lihtsalt eriti midagi mängida kahjuks.
Vähemalt nii on kahe osa puhul tundunud.) 
Seega nüüd ma juba teadsin, millest umbes sari on, ja pean tunnistama, et ega midagi
eriti vahepeal toimunud ei olnudki. Ühesõnaga tegevustik on aeglane nagu tigu ja teemaks nagu ikka suhted. Natuke huvitavamaks teeb sarja see, et lisaks
  tänapäevas toimuvale, on luubi all ka minevikus juhtunu, ehk siis kolme õe
  lapsepõlv, mis peaks siis stsenaristi arvates peegelduma ka nende praeguses
  elus ja suhetes. See idee on iseenesest äge, aga sari jätab minu meelest
  seetõttu kuidagi morbiidse mulje. 
Võib veel mainida, et ka ülejäänud näitlejad on toredad, aga mida ei ole on tempo. 


Add Comment
 
 
Kodu keset linna

Kohusetundliku inimesena istusin ka täna 19.30 teleri ette ja suur oli mu üllatus, kui eilsest osast erines tänane kui öö päevast. Kohe esimestest minutitest sai erinevate episoodide vaheldumine hoo sisse – tõeline kombinatsioonide tulevärk. Olgugi, et ega palju huvitavam sisuline pool ei olnud. Ainuke, kelle ilmumine veidi meeleolu tõstis, oli Liina Vahtrik.
Veidi tüütu oli muidugi ka see, et pidevalt oli ekraanil korraga ainult kaks inimest. Kuidagi kunstlik nägi see välja.

Seekordne osa ei lõppenud isegi mingi ootamatu sündmusega, mis järgmiseks korraks teleri ette meelitaks. Mõtlesin tükk aega, et miks see seriaal siiski mulle ei meeldi ja taipasin viimaks, et lisaks põnevuse ja meelelahutuse (mis meelelahutus on teiste inimeste, olgugi, et väljamõeldute, muresid kuulda?) puudumisele, pole selle abil võimalik ka tegelastega samastuda. Tegelased on selleks vähemalt minu jaoks liiga kauged ja ilma põhimõteteta (No kui mitu korda on hea muutunud halvaks ja halb heaks? Vastus: täpselt nii mitu korda, kui stsenaristil igav hakkas ja ta mõtles, et võiks veidi põnevust luua.). Lisaks sellele ei tunne ma ühtegi taolist inimest päriselus.     

Nii et ma võtan nüüd paar päeva vabaks. Sihtgrupp, selgus,  et ma siiski nagunii ei ole.  




Kalevipojad

Kanal2
stsenarist: Martin Algus
režii: Ergo Kuld

Pean kohe alguses tunnistama, et see on ainuke seriaal, mida ma hetkel üldse vaatan. Just seetõttu, et see pole tavaline suhtedraama, kus tibid kohvikus mehi klatšivad või muud sama tüütut ja ebahuvitavat näidatakse.
Juba teema ise on uudne, huvitav ja ajakohane ning huvitav on ka seriaal ise. Kuigi mida osa edasi, seda jaburamaks läheb ka Kalevipoegade sündmustik. Seebiooperlikuks muutumisele lisaks võiks süžeele ette heita, et nelja mehe hulgas pole ühtegi, kes oleks läbinisti normaalne. No kui raske oli nüüd üks normaalne inimene sisse kirjutada, et teiste kiiksud selle taustal rohkem välja tuleksid? Okei, Uukkivi tunduks ju muidu päris normaalne, kui ta nii saamatu ei oleks. Või õigemini, et ta pidevalt oma saamatuse pärast ei põeks. Normaalseks ei saa ma kahjuks ka Haraldit nimetada, sest kuna ta midagi ei räägi, siis ei tea, ta võib sama hästi ka sarimõrvar olla. Samas aga, kui lähtuda sellest, et tegu on komöödiaga, siis on tegelased ju päris hästi valitud.

Eraldi tuleks muidugi mainida Kanal2 vaatajasõbralikkust. Kuna ma eelmist osa ei näinud, siis plaanisin selle netis enne tänast ära vaadata. Suur oli aga mu üllatus, kui selgus, et osa pannakse netti alles 2 nädalat peale eetris olemist. Et siis ma peaksingi ühe osa vaatamatajätmisel netti üle kolima ja kõiki vaatama kaks nädalat hiljem? Sest mis mõte on mul sisu seisukohast vaadata peale osa c vaatamist nädal hiljem tagantjärgi osa b? Eks ma siis ju osas c-s juba näen, et kas kõik on veel elus jne.

Aga üldiselt tore sari ja vähemalt dialoog on usutav, isegi kui sündmused on üle vindi keeratud. Ja muidugi näitlejad. Minu meelest on kõik näitlejad lausa suurepärased, eriti hea meel oli näha minu Vanalinnastuudio aegset lemmikut Vello Jansonit.

Add Comment
 
 
TV3

stsenaristid: Mihkel Ulman, Livia Ulman ja Andris Feldmanis

režii: Martin Korjus

Vaatasin esmaspäeva hommikul terve nädala telekava läbi ja avastasin enda rõõmuks, et esmaspäeval on ainult „Kodu keset linna“. Selle elan ma üle, arvasin.

Tegelikult elasingi, kuigi tapvalt igav oli, vastupidiselt seriaali sissejuhatanud mehe eufoorilisele häälele, mis ütles, et „Põnevus kasvab!“

Ainuke põnev osa oli selle 22 minuti (mis on ühe osa ametlik pikkus) jooksul see, et ma püüdsin nuputada, kes on need uued näitlejad ja siis loomulikult see, et kas tegelased nüüd terve selle ühe osa jooksul jäävadki sellest ühest asjast rääkima, millest nad parasjagu räägivad.

Olgu öeldud, et nad jäidki. Ma ei suutnud oma silmi ja kõrvu uskuda.

Ühesõnaga Hannes ja Helen rääkisid oma suhetest ja võimalikust lahutusest. Neid näidati kokku vist  kolm korda ja olgugi, et nende dialoog veidi erines, siis jutu mõte oli kogu aeg üks. Eriti tüütu oli see kahe baaris istuva tibi puhul, kellest üks arutas, kas peaks midagi Rauli kohta välja uurima ja teine teda tagant õhutas. Ja niimoodi terve see aeg. Lõpuks oli nende riietus juba muutunud, mis andis aimu järgmisest päevast, kuid jutt oli täpselt sama. Ja siis olid seal veel keegi noor naine ja mees, kes samuti oma suhteid klaarisid.

Viimaks näidati veel kaht teismelist kelle episoodiga ka seekordne osa lõppes (Olgu öeldud, et tüdruk sai salapärase telefonikõne. Vaieldamatult kogu osa kõige huvitavam koht.). Siinkohal oleks andunud „Kodu keset linna“ fänn kindlasti papagoi Voltsi moodi sussid vastu seina visanud ja hüüdnud: „Just kõige põnevama kohe pealt!“, aga mina hingasin kergendatult.

Ja ega ma sisu kohta ju ei saagi veel midagi öelda. Sest mingit sisu pole ma veel näinud. Lihtsalt 22 minutit aeglast tiksumist ja ühest asjast jahumist. Aga ega ma ei tea – võib-olla on loodud kuskil mõni eurodirektiiv, et selline iga õhtu eetris jooksev seriaal peab olema arusaadav ka kuni keskmise intellektipuudega isikutele. Sest kust muidu selline tempo? Teine võimalus on muidugi kirjutajate kavalus, et ühe teema pealt võimalikult palju pappi kokku ajada, aga selle peaksid ju sarja tootjad läbi nägema.


Add Comment
 
 
„Miks sa pole juba blogiga alustanud?“ küsis hiljuti üks mu kodulehe tiimi liige. (Ja õigustatult.)

„Mõtlen head teemat,“ vastasin ja vist päris ei valetanud ka.

Aga tegelikult pole ma kuni siiani ühtegi blogi pidanud just seetõttu, et piir avaliku ja privaatse vahel on virtuaalmaailmas pea olematu ja see seab kirjutatavale ranged piirid. Teisisõnu – tekitab ebamugavust.

Kuna ma (oma tavablogis, mitte siis kirjanikublogis) oleksin pigem sündmustele orienteeritud blogija, siis ma ei kujuta ette, mis saaks, kui ma kirjutaksin, et „käisime eile Anna ja Bertaga väljas. Berta kirus peamiselt, et kui nõme on Caecar, kuid õnneks liitus meiega Harald, kes pool õhtut Annale silma viskas?“

Jääb ära, ühesõnaga. Sest nending „Veetsin eile aega sõpradega. Oli keskmiselt huvitav“, oleks ikka väga hambutu. Väga.

Aga hinnanguid anda nii, et kõik oleksid rahul, pole ilmselgelt võimalik ja noh, kas siis Caecar tahaks lugeda, et ta Bertale ei meeldi? Vaevalt. Ja mis siis, kui ma tegelikult valesti aru sain, et Harald püüab Annale külge lüüa? Jälle piinlik.

Samas abstraktsed mõtisklused teemadel headus ja kurjus, tõde ja õigus või mis on õnn pole nüüd päris nagu minu rida.

Samuti muudab kogu loo keeruliseks teadmine, et ma kirjutan kõigile, kuid konkreetselt nagu mitte kellelegi. Sest endale ma ju ei kirjuta. Kui ma endale kirjutaksin, siis te seda teksti praegu ei loeks. Vist.

Sest ilmselt on keegi tegelikult ikka teaduslikult tõestanud, (kuid viitamine pole samuti minu rida) et midagi avalikult tehes on inimesed julgemad, enesekindlamad ja rohkem positiivsele tulemusele orienteeritud, sest publikule on lihtsam ennast tõestada. Lihtsustatult – ilmselt on pealtvaatajate ees lihtsam end kokku võtta ja praetud madagaskari prussakas pintslisse pista, kui kodus üksi ja salaja.

Ühesõnaga juba selle esimese sissekandega olen ma andnud nüüd nii sõrme kui ka kogu käe – sest no kuidas ma ikka nii umbes kahe kuu pärast möönan, et näe, ega mul tegelikult midagi öelda polegi... Vastutus oma blogi ja selle salapärase lugejaskonna ees hakkab juba vaikselt ligi hiilima... 

Aga ehk ongi parem, kui lugejaskond on salapärane, sest internetiuurija Patricia Wallace märgib oma raamatus „Internetipsühholoogia. Rollid elus ja internetis“ (2002), et kalduvus avaldada arvutile rohkem kui teisele inimesele on internetisuhtluses tähtis tegur, kuna arvutiekraani ees tuntakse ennast anonüümse, kauge ja füüsiliselt ohustamatuna. Inimesed, keda tegelikult ei tuntagi, näivad lähedasemad kui reaalsed isikud, mistõttu tundub, et neile võib ennast rohkem avada. Arvuti ees võib inimene keskenduda ainult iseendale, oma mõtetele ja tunnetele, mida ta tahab edasi anda. Seega võimaldab internet öelda asju, mida kindlasti ei tunnistataks samas ruumis viibivale inimesele.

Kahjuks või õnneks ma veel hetkel enesepaljastustesse ei laskuks. Mõtlesin, et selleks, et ei minul ega ka mu salapärastel lugejatel igav ei oleks, viin läbi sel nädalal ühe eksperimendi. Plaanin nimelt tutvuda süsteemselt iga päev Eesti kanalitelt tulevate omamaiste seriaalidega ja uurida välja, kas neist mõni juhtub tore ka olema. Või mis neil siis ikkagi viga on.

Nii et – jälgige mängu!

Add Comment
 
 
Palju õnne sünnipäevaks, Reeli.
Järgmised postitused tee ise.

Tervitades
kodulehe tiim
Add Comment